Juhtida on mõnus. Sõit läbi hetkede minu eluteel

Helene LOORENTS

Moonika Ringas on meie koolis matemaatikat õpetanud 10 aastat.

Kümne aasta jooksul on teda kahel korral pärjatud parima õpetaja tiitliga. 1. detsembril sai Moonika Ringas koos Kadri Karoniga Maanteeametilt  2017. aasta liiklusohutuse õpetaja auhinna. 

Palusin Moonika Ringasel otsida oma albumist välja mõned pildid ja neil olevaid isikuid ja sündmusi kirjeldada.

 

 

 

1971. Abja-Paluoja Foto: Erakogu

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

LASTEAIA TANTSURÜHM  – LUMEHELBED JA JÄNESED

Olen rea lõpus see kõige rõõmsam tegelane. Esinemine jõulupeol koolimaja saali laval.

Olin aktiivne mudilane, laulsin ema sõnul kõiki Entel-Tenteli laule, kepslesin ja trallisin pidevalt. Lasteaiast on jäänud soojad mälestused. Sain tihti pidudel esineda küll üksi lauldes, luuletusi lugedes, küll teistega koos tantsides. Lasteaiast sain kaasa eluks vajalikud tarkuseterad. Armastasin õues lund süüa ja nii mõnigi kord oli mul lõunaks magustoidu asemel lumepall. Ise ma arvasin, et ega keegi ei näe, kuidas ma helbeid limpsin, aga kasvataja kuidagi ikka märkas. Seega õppisin, et käituda tuleb tublilt ning ausalt  igal pool – nii teiste silme all kui nurga taga.

1977. Foto: Erakogu

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

  MUUSIKAKOOLI ANSAMBEL

Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 60.-aastapäevale pühendatud pidulik aktus Abja-Paluoja kultuurimajas. 1977. Esireas 5. klassi pioneerid Reeli, Karin, Moonika, Maarika, tagaridades koolikaaslased Abja Keskkoolist.

Õppisin muusikakoolis klaverit. Sealt sain kaasa armastuse klassikalise muusika vastu. Kahjuks jäid elukoha vahetuse tõttu muusikaõpingud pooleli. Mäletan laulmist nii üksi kui ansambliga 1. septembri ja kooliaasta lõpetamise aktustel, õpetajate päeva üllatusesinejana ja mitmetel pidulikel üritustel. Suved veetsin Pärlselja pioneerilaagris. Ka seal panid muusikaõpetajad mind lauluga esinema, kuid ühel aastal juhtus nii, et täpselt vanemate päeva kontserdiks kaotasin hääle (meres ujumise tagajärg) ja mind asendas hoopis üks poiss. Lauluks oli minu lemmik „Järv leegib eha paistel“ ning keset laulmist hakkas poiss häälemurde tõttu imelikke hääli tekitama. Mõtlesin siis jube tähtsalt, et minu laulu pole teisele määratud esitada.

 

1979. Foto: Erakogu

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

NÄIDEND PUNAMÜTSIKE JA MURI 

Näidend „Punamütsike ja Muri“. 1979.a Kilingi-Nõmme klubi laste näiteringi etendus. Toimub hundi kottiajamine.  Näitlejad: Punamütsike – Reeli Paberits; hunt – Agur Tähepõld; vanaema – Monika Pais; Muri – Moonika Ringas. Lavastaja-ringijuht – Linda Mardu.

Käisime klassikaaslastega klubis näiteringis. Mängisime erinevaid muinasjutte. Üks neist oli lavastaja enda kirjutatud „Punamütsike ja Muri“, kus mina tegin Muri rolli. Minu tolleaegne klassiõde Kersti, praegune eesti keele õpetaja KiNG-is mängis ema. Juhendaja tegi iga kord pannkooke, sest etenduses oli  ette nähtud nende söömine. Ainult ühel korral pidime kookide asemel juustuviile sööma, kui sõitsime esinema Tali rahvamajja ning meie lavastajal polnud seekord aega midagi küpsetada. Sellest ajast hakkas mulle juust moosiga täitsa maitsema.

 

1985. Foto: Erakogu

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

  NÄIDEND PIPI PIKKSUKK

Härra Nilsson. Õppepraktika ühes Tallinna Lasteaias 1985. Näidend „Pipi Pikksukk“. Tegelased: lasteaia kasvatajad, Jõuluvana, Tallinna Pedagoogikakooli muusikaosakonna õpilased. Härra Nilsson – Moonika Ringas.

Õppisin Tallinna Pedagoogikakoolis muusikaõpetajaks. Tahtsin nii väga oma poolelijäänud muusikaõpinguid jätkata, aga oli vist juba hilja. Head klaverimängijat minust ei saanud. Tegelikult sattusin õpetajaks õppima juhuslikult. Olin kogu oma lasteaia ja põhikooli aja tahtnud õpetajaks saada, aga keskkoolis hakkasin elu nägema pisut teisiti ning otsustasin minna kaubandusse tööle. Sisseastumiseksamitele Tallinnasse sõitsin koos hea tuttavaga, kes läks just TPedKooli. Juttu ajades muutsin oma uut sorti ärilise eluvaate unistuste rajale tagasi (tegelikult kartsin paaniliselt keemia eksamit kaubanduskoolis) ja juhtus nii, et viisin paberid teise kooli ja läksin täiesti ette valmistamata eksamitele. Sain sisse. See oli tore, kuid raske aeg. Tuli kohaneda ühikaeluga neljakesi väikeses toas, klaveriharjutamistega poole ööni ning töö ja õpingute ühildamisega. Teenisin endale lisaraha ühiselamu öövalvurina.

Praktikad Tallinna erinevates lasteaedades ja koolides andsid hea pagasi õpetajatööks. See oli suur näitlemise-lavastamise töö. Tunde ettevalmistavad materjalid pidid olema põhjalikult läbi mõeldud ja minutite kaupa lahti kirjutatud, näidistundides istusid nii õpetajad kui kaaspraktikandid. Lasteaiapidudeks tuli kirjutada stsenaarium ja see koostöös kasvatajate ja teiste õppuritega läbi viia.

 

Sügis 1986. Foto: Erakogu

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

KAPELL

Esinemine lasteaias. Rahvaste sõpruse pidu. Sügis 1986. Tallinna Pedagoogikakooli muusikaosakonna õpilased. Mina – Muhu neiu /kõlapulgad, laul.

Koolis oli üheks kohustuslikuks aineks kapell. Mina õppisin kandlemängu. Ainult tundides mängimisega (harjutamisteks koju kannelt ei antud) ei tekkinud aga sõrmeotstesse tugevat nahapatja ja nii sellel peol oma pilliga esineda mina ei saanud (näpuotsad olid pisut puruks).

 

2012. Foto: Erakogu

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

TANTSURÜHM KILINGI

Tantsurühm Kilingi. 2012. a Kilingi-Nõmme klubis. Sünnipäevavalss naiskoorile.

Rahvatants pole hobi, see on elustiil. Mulle meeldib liikuda ja samas ka mõnusa muusika sees olla. Emotsionaalse lisaväärtuse annavad rahvariided ja toredad kaaslased. Tantsinud olen nii lasteaias, kui õpetajaks õppimise perioodil, kuid viimased 20 aastat pidevalt. Tantsurühmaga Kilingi olen suurema osa Euroopast läbi sõitnud, erinevates riikides esinenud ja isegi Türgis Kuldse Nelgi festivali suurel laval keerelnud. Tore on meenutada osalemisi tantsupidudel, õpetajate rühmade festivalidel, erinevatel võistlustel. Kolmel korral oleme partner Annega võistelnud Pärnu Labajalal ja tulnud ikka auhinnalistele kohtadele.

2012. Foto: Erakogu

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

NAISKOOR

Esinemine koori sünnipäeval Kilingi-Nõmme klubis 2012. Kohalikud naised kultuurselt aega veetmas. Mina teiste seas.

Olen naiskoori Kanarbik liige juba 22 aastat. Armastan koorilaulu ja sellega kaasnevaid kontserte. Aja jooksul on hääl mind esimesest sopranist esimesse alti kandnud.  Ka kooriga olen palju reisinud. Kõige rohkem Rootsimaa erinevatesse väikelinnadesse, kus toimusid kohtumised sõpruskooridega. Need on olnud tõeliselt südamlikud ja vahvad kokkusaamised soojade inimestega.

 

Armastus esinemise ja lavalolemise vastu viis mind õppima….õpetajaks. ☺