Signe Vahtramäe: Otsustasin, et ma ei taha mitte kunagi õpetajaks saada

Kärt PÄRNAT

Meie kooli inglise keele õpetaja Signe Vahtramäe räägib enda kooliajast, õpetajaks saamisest ning hobidest.

Mida mäletate lapsepõlvest? Kus olete üles kasvanud ja oma koolitee käinud? 

Lasteaia lõpetamine 1971. aasta kevadel. Foto: Erakogu

Elu esimesed aastad elasin vanematekodus Pärnus. Kõik oma koolivaheajad ja sageli ka nädalavahetused veetsin Tallinnas, vanaema juures. Kooliteed alustasin Pärnu 6. 8-klassilises koolis. 8. klassi kevadel tegin elumuutva valiku ja otsustasin minna katsetele N. V. Gogoli nim. Tallinna 21. Keskkooli inglise keele eriklassi. Olin edukas ja olin üks neist õpilastest, kes valiti kümnete kandidaatide hulgast välja. Algasid minu koolitee kolm raskeimat aastat täis meeletut õppimist ja pühendumist.

Selle tee valimisel mõjutasid mind mu varalahkunud vanaema sõnad: “Signe, kuna su tervis ei luba paljude muude asjadega tegeleda, siis õpi võõrkeeli!” Ta soovitas just inglise keelt. Kuna ta ise valdas vabalt nii inglise kui ka saksa keelt, veidi ka prantsuse keelt algtasemel, siis ta teadis täpselt, et kõige kergem nendest on õppida just inglise keelt. 7. ja 8. klassis käisin ka inglise keele kursustel, sest tahtsin seda keelt osata, kuid toonane õppekava ei võimaldanud seda – inglise keelt oli vaid kaks tundi nädalas.

Mis on Teie kõige eredam mälestus kooliajast?

Foto on tehtud 1982. aastal, mil olin üliõpilane. Foto: Erakogu

Peale meeletu õppimise on värvikalt meelde jäänud just minu inglise keele õpetajad, kuid soojemad hetked on seotud hoopis 21. Keskkooli naiskooriga – kooli iga-aastased kevadkontserdid Estonia kontserdisaalis ja loomulikult laulupeod. Ereda seigana on meeles 1982. aasta laulupeo lõpp, mil keeldusime laulukaare alt lahkumast enne, kui on lauldud “Mu isamaa on minu arm”. Tookord kõlas laulupeo lõpus midagi muud ja kindlasti mitte isamaaline laul. Osad lauljad lahkusid, kuid meid jäi sinna kaare alla päris palju. Nõudsime oma “Isamaad”, kuid dirigent ei tulnud. Valjuhäälditest mängiti hoogsat marssi ja meie laulsime siis kõike muud esivanemate laulupärandist (toona lauldi üldse palju, kui suguvõsad kokku tulid). Hirm puges põue, kui miilits hakkas kogunema laulukaare ette, mis omakorda suurendas noorte protestivaimu. Lõpuks tuli Heino Kaljuste (Aga see võis olla ka Gustav Ernesaks ise, tema dirigeerimisel olime seda laulnud veidi varem.) dirigendipulti ja laulsime oma “Isamaa” siiski veel kord ära ning astusime rahulikult minema.

Foto aastast 1985, ehk siis, kui otsustasin, et õpetajat ei saa minust kunagi. Foto: Erakogu

 

Miks hakkasite õpetajaks? 

Tundus kuidagi loomulik jätk olema. Mul oli au ja õnn kooliteel kohtuda väga pühendunud, eredate ja värvikate isiksustega – Õpetajatega suure algustähega. Ometi ei alustanud ma oma karjääri õpetajana – töötasin erinevatel kohtadel ning pidasin mitmeid ameteid – ametnikust ja sekretärist raamatupidajani.

Kust tuli otsus anda õpilastele edasi just inglise keelt?

Õpetajaks õppimist alustasin tegelikult vene keele ja kirjanduse erialal. Tollel ajal oli inglise keelt koolides hästi vähe, isegi õpetajaid oli vähe, vastupidiselt vene keelele. Peale 3. kursust jäid aga vene keele õpingud pooleli, sest otsustasin, et ma ei taha mitte kunagi õpetajaks saada. Dekaan küll palus, et võtaksin ühe aasta puhkust ja mõtleksin järele, et küll ma tagasi tulen, aga mina ajasin seepeale pea püsti ja ütlesin: “nikagda!” Ju otsustasin nii sellepärast, et olin väga tagasihoidlik ja vaikne, ma ei ole tegelikult mitte kunagi eriti suur enesekehtestaja olnud. Arvasin vist, et ei saa õpetajana hakkama. Kindlasti mõjutas ka see, et kuna olen üles kasvanud sinimustvalges perekonnas, siis vene keel ei olnud siiski kõige parem valik. Mõtlesin, et ma ei taha seda keelt õpetada.

Lõpuks kolisime abikaasaga Mõisakülla, peale seda olin lastega pikalt kodus. Aga minu naaber Pirje Usin, kes oli sel ajal Mõisaküla Keskkoolis algklassiõpetaja, sai varsti teada, et olen õppinud inglise keele eriklassis. Siis ta vist rääkis seda koolis, sest seal oli probleeme inglise keele õpetaja leidmisega. Nii mulle tehtigi ettepanek õpetajana tööle hakata. Arvasin, et õpetan peamiselt algklasse, alustades oma karjääri algusest. Kui aga esimest korda tööle läksin, siis selgus, et pean õpetama 6. klassist keskkooli lõpuklassideni välja. Pidin minema õppima inglise keele õpetajaks, algas meeletu töö.

Kuidas jõudsite siia, Kilingi-Nõmme?

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumisse ma ikkagi kandideerisin. Otsiti inglise keele õpetajat ning mõtlesin proovida. Nii saingi siia tööle, see oli 2006. aastal.

Mõisaküla Kooli 110. aastapäeval tehtud foto, kui sain Viljandi maavanema tänukirja aktiivse tegevuse eest kooli e-keskkonna loomisel ja vabariigi tasandil keeleõpikute testimisel. Foto: Erakogu

Kui kaua olete õpetajana töötanud?

Alustasin 1995. aastal, nüüd peakski 25 aastat täis saama.

Mis koolides olete töötanud?

Õpetajana olen töötanud Mõisaküla Koolis, Abja Gümnaasiumis ja Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis.

Mis Teile õpetajatöös kõige rohkem meeldib? 

Nagu enamus teisigi õpetajaid ütlevad – töö noortega. See on väga vaheldusrikas ja mitte kunagi ei ole kahte sarnast päeva.

Kuid arvan ka, et see töö on raske. Samas, kui olen mõnikord väsinud ja enam ei jaksa, siis mõtlen, et peaks ikka midagi muud tegema. Mõtlen siis, et mida teha, aga midagi targemat peale õpetajatöö pähe ei tule. Õpetajaks saada olen ma ju tahtnud omaenda kooliajast peale, see on mulle alati meeldinud.

Mida uut olete õpetajana õppinud?

Õpetajatöös on alati midagi uut õppida. Tegelikult peabki pidevalt õppima. Kuigi minu tööajal on vist kõige elumuutvam olnud see, et õppisin väga varakult arvutit kasutama. Mul oli see võimalus juba siis, kui arvutid olid veel Eestis haruldased. See oli päris minu õpetajatöö alguses. Nii on jäänud mulle ka huvi erinevate digilahenduste ning nende õppimise vastu. Uued teadmised, lähenemised ja põhimõtted on minu jaoks väga huvitavad. Need panevad mõtlema ja oma tööd analüüsima.

Olete ka B. G. Forseliuse Seltsi Noortekogu juhendaja. Kuidas selleni jõudsite?

Noortekogu jõudis minuni aastal 2015, isegi mitte väga ammu. Sama aasta suvel toonane õppealajuhataja Mari Karon helistas mulle ja palus, et kas ma saaksin kahe oma klassi õpilasega Noortekogu suvekooli minna. Olin nõus, sest arvasin, et see kuulubki mu klassijuhataja ülesannete hulka. Noortekogu seltskond oli hästi vahva ja mõnus, nii et ka järgmisel suvel polnud mulle probleemiks sinna koos õpilastega minna. Niimoodi jäingi sellega seotuks.

Millega tegelete väljaspool koolimaja, vabal ajal? Mis on Teie hobid?

Hobisid on mul palju, kõige rohkem olen tegelenud käsitööga. Linnainimesena ka väike hobiaiandus, aga mitte midagi suurt.

Minu huvid on enim seotud põlisrahvaste kultuuriga, just tänu mitmetele Ameerika põlisrahvastest sõpradele. Mind köidab loodusrahvaste kultuur ja pärand.

Olen siin pildil Soomes, koos Mona Polacca (üks 13-st põlisrahvaste Vanaemast) ja Austin Nuenz´iga (Arizona hõimurahvaste valitud juht) pärast suure higitelgi ehitamist. Foto: Erakogu

Alguse sai see Indiaanilaagritest, kus enne mind oli käinud minu abikaasa. Ühel suvel ta küsis, et kas ma tahaksin kaasa tulla. Tegelikult ta arvas, et mulle ei sobi see, kuna laager oli mere ääres, looduskaunis kohas ning pealegi magati telkides, mis minu jaoks pole kunagi probleem olnud. Ju tundus, et olen harjunud peenema eluga ja eelistaksin pigem hotelli. Võtsin pakkumise vastu ning nii minu suur huvi põlisrahvaste vastu alguse saigi. Nende rahvapärand, õpetussõnad, maailmavaated, suhtumine ellu, loodusesse ja kõike elavasse – see avaldas väga suurt muljet. Need inimesed on äärmiselt tagasihoidlikud, kuigi oma rahva hulgas lugupeetud, tuntud ja üle maailma kuulsad oma rahva vaimsed liidrid. Kuna esimene laager oli muljetavaldav, siis olen selles osalenud edaspidigi, nüüdseks juba igal aastal. Need neli päeva on täis kulgemist, kus saad välja astuda oma tavapärasest elust, ei ole telefoni ega internetti, miski ei toimu kellaaja peale. Minu elutempo juures on see suur kingitus, kui saan astuda neljaks päevaks rajalt maha, puhata ning nautida nn “indiaani-aega”.

Native American Churh – altar keset tipit, seal põleb öö läbi korrapärane lõke. Foto: Erakogu

Link videole, mis näitab detailselt tipi telgi püstitamist