Särav ja mitmekülgne neiu

Meie kooli 12. klassis õpib väga mitmekülgne ja huvitav neiu Merlin Tallo.

Emma VILL

 

    Räägi natuke oma hobidest. Millega tegeled? Kui palju aega kulutad hobidele?

Ma olen tegelenud iluvõimlemisega umbes 13 aastat ning see spordiala on ka minu kõige südamelähedasem hobi. Iluvõimlemise teekond sai alguse tänu minu õele, kes tegeles sellega juba aastaid varem. Koju tulles ta alati rääkis kui tore seal on, tekitades minus sellega suurt huvi, nii ma hakkasin temaga seal kaasas käima. Treener Eha Smolina võttis mu rõõmuga vastu ning oma rühma kõrvalt tegeles ka minuga. Alates sellest ajast kuni siiani on ta olnud alati mu kõrval väga tähtsal kohal. Minu jaoks jääb ta alati kõige auväärsemaks treeneriks, kes kunagi olnud on.

Minu kõige eredamaks hetkeks oli 2016. aastal saada võimlemisklubi Githa missiks. Kuigi see oli individuaalne tunnustus, siis tegelikult on iluvõimlemises kesksel kohal rühm ning meie kõigi vaheline koostöö. Me oleme oma rühmaga „Infinitum“ käinud erinevates kohtades üle Eesti nii võistlemas kui ka lihtsalt esinemas. Samuti on traditsiooniks kujunenud osalemine tantsupidudel ning Kalevi võimlemispidudel.

Lisaks mõnusale ajaviitmisele on iluvõimlemine raske füüsiline treening, mis on  andnud mulle nõtke ja painduva keha, graatsilisuse, hea rühi, esinemisjulguse ning pannud põhja tantsimisoskusele. Tantsimisega olen tegelenud samuti üpris kaua, mis on õige hoo sisse saanud paaril viimasel aastal. Olen proovinud erinevaid stiile: võrkpalli ergutustantsudest kabareeni. Sellel suvel on mul võimalus panna end proovile ja olla tantsulaagris treeneriks. See on minu jaoks huvitav ja oluline väljakutse, kuna tahaksin tulevikus tegeleda millegi sarnasega ning sellel suunal ka edasi õppima minna.

Lisaks iluvõimlemisele ja tantsimisele meeldib mulle väga ka jooksmine. Kui vähegi aega jääb, üritan selle harrastusega tegeleda. Õues liikumine ja värske õhk aitavad alati kaasa halva tuju parandamisel ja üldise toonuse tõusmisel, tänu millele saab ka hingeline pool palju positiivsust.

Üheks toredaks ja kasulikuks hobiks on veel ka õmblemine. Käsitöö on alati meeldinud ja miskipärast on kõige lemmikumaks ikkagi masinaga vuristamine ja lõigetega pusimine. Selles on kindlasti oma mõju vanavanaemal, kes oli tubli õmbleja ja emal, kellele meeldis samuti hobikorras sellega tegeleda. Õmblen enamasti ainult enda jaoks ja kõige suurem saavutus on olnud oma enese kätega valmistatud iluvõimlemise kostüüm.

   Millised on Sinu eredaimad hetked kogu kooliajast?

Ma ei oska välja tuua mingeid kindlaid erilisi hetki. Minu jaoks on olnud kõige tähendusrikkamad need olukorrad, kus oleme pidanud klassiga midagi ühiselt tegema või väljasõite organiseerima. Nendel hetkedel tunnen, kui ühtne võib olla meie klass ja kui tore meil koos on.

Näitena tooksin välja jõuluballi korraldamise, mida korraldab igal aastal 11. klass. Meie balli teemaks oli Winter Wonderland ja see pidi olema midagi suursugust. Ülesandeid oli palju ja igaüks sai mitmeid kohustusi. Selle korraldamine pani meid tõsiselt proovile, eriti koostöövõime osas. Selle suure vaeva tulemuseks oli imeline ball, mis õnnestus ja millega saime igati rahule jääda.

    Mis on see asi, millest Sa jääd kõige rohkem puudust tundma/igatsema seda kooli lõpetades?

Kindlasti jään igatsema paljutki, mis on tekitanud tunde, et kui elu vähegi nii lubab, tahaksin kunagi siia tagasi tulla. Südamesse jääb mälestus sellest, et siin koolis on suurtes joontes väga sõbralik ja vastutulelik personal. Siin on väga kodune olla, paljud on küll võõrad, aga samas on kõik nii omad.

  Mis on su lemmikpaigad, kuhu Sa reisinud oled ja kuhu Sa tahaksid tagasi minna? Miks?

Reisimine on üks äraütlemata tore ning vinge tegevus, mille pisiku olen saanud kas kodutoiduga või lihtsalt vanematelt pärinud. Oma lühikese elu jooksul olen saanud paljudes uhketes ja vähemuhketes Euroopa kohtades kolada.

Üks päev võtsime suuna Egeri poole, et külastada varem Kilingi-Nõmmes elanud sepp Antit.  Pisut otsimist ja üles ta leidsimegi. Mõnusalt hubane ja ilus küla. Esmalt näitas Anti oma sepatööd ja sepikoda, seejärel tõi välja pudeli veini ja pakkus oma kätega valmistatud märjukest. Hea maitstud, algas ekskursioon. Seadsime sammud Anti veinikeldri poole, et saada aimu, kus mis ja kuidas seda tehakse. Edasi suundusime naaberkülla, kuhu Anti on soetanud uue elamise ja äriprojekti. Mitmed majad peatänava ääres ning äärmiselt vahvad ja unikaaled koobaselamud, kuu plaans rajada turismikeskus. Aeg läks kiirelt. Vaadata oli veel küllaga ja tundus, et Antil oli ka selleks mahti ja tahtmist, aga meil hakkas aeg peale pressima, niiet pidime Popradi poole minema hakkama.

Sellesse kohta tahaks tagasi minna, kui uhke turismikeskus on valmis. Siis peatuks seal kindlasti pikemalt ja naudiks kohaliku kultuuri võlusid ning sõbralike inimeste seltskonda.

Siis meeub mulle üks imeilus väike alev Tšehhis, nimeks Vranov nad Dyji. Peatusime seal üheks ööks, ühes väikses armsas majakeses. Olime terve päev sinnapoole sõitnud ja väga väsinud. Maja lähedal asus üks suur järv, mida ümbritsesid mäed. Õhtul järves supeldes nägime päikeseloojangut. Päike loojus mägede taha ja vaaepilt oli võimas. Majakesse tagasi pidime jalutama pimedas, puudus valgustus ja tee äärtes oli mets, vahepeal mõni üksik maja. Viskasin pilgu metsa poole ja nagu eikusagilt olid sinna ilmunud jaanimardikad, kes hõljusid erinevatel tasapindadel ja helendasid nii, et valgustasid metsaalust. Vaatepilti on võimatu sõnadega kirjeldada, sest see oli tõesti vapustav. Kui kunagi jälle sinnapoole peaksin sattuma, siis käiksin kindlasti jälle ära seal järve ääres.

Kindlasti ei saa ma mainimata jätta meie lemmikuks kujunenud väikest linnakest Poolas: Zakopanet. Ilus tore linn, mida on meeldiv ikka ja jälle külastada. Üheks põhjuseks, miks me seda igal aastal külastame, on see, et seal müüakse maailma parimat suitsujuustu patsi.

Kui valdavalt on külastuskohad ilusad, uhked, maalilised või suisa nõiduslikud, siis mälestustesse on surunud sügava pitseri ka mõni mitte selline paik. Elu lõpuni ei lähe meelest Aushwitsi surmalaagri külastus ja sellele järgnenud magamata ööd.

Nagu juba eelnevast jutust võis välja lugeda, meeldib reisimine mulle väga. Kõige südamelähedasemad on matkad ning rännakud mägedes või kusagil kaunites looduskohtades. Samuti meeldivad mulle suurlinnad, eriti soojadel pimedatel õhtutel, kus kõik on tulede säras ja hiilguses ning inimeste sagimist ja meeleolu on väga huvitav jälgida. Mul on vedanud sellga, et kogu mu perekond on väga seiklushimuline ja ühised väljasõidud liidavad meid tugevamaks tervikuks.

Me oleme üsna paljudes erinevates kohtades reisinud ja õnneks on mul isa, kes paneb kõik mälestused päevikusse kirja, millest hiljem tuleb välja fotodega raamat. Tänu nendele raamatutele ei saa ununeda ükski tore seiklus.

 

    Millised on Sinu tulevikuplaanid? 

On palju gümnaasiumilõpetajaid, kes on segaduses ja ei tea päris täpselt, mida nad tahaksid edasi teha. Mina olen üks nende seast. Õnneks on mul tagataskus mõned ideed, aga milline neist valida, ma päris täpselt ei tea.

Mulle meeldib väga anda inimestele edasi oskusi, mida oskan ja teadmisi, mida tean; suhelda inimestega; teha koostööd; kavandada tegevusi; meeldib planeerimine, juhtimine ja juhendamine. Need on ilmselt põhjused, miks mulle väga meeldivad treeneri ja õpetaja ametid.

Samas meeldib mulle väga esineda, mul on püsivust ja kohusetundlikkust, mul on hea kujutlus- ja empaatiavõime, loovus. Mulle meeldib näitlemine. Filme vaadates ma alati vaatan rohkem näitlejatööd, mulle meeldib käia teatrites.

Ma väga loodan, et kunagi tulevikus ma saan tegeleda mingite seda sorti asjadega. Tean lihtsalt, et sinna jõudmiseks on vaja minna ülikooli, seega mu esialgsed tulevikuplaanid on minna ülikooli ja vaadata siis edasi, mis saab.