Õpetaja suure Õ tähega

Mälestades õpetaja Helle Õiget avaldame artikli Kirjatark 53 arhiivist (2011 märts)

Külastasime jaanuarikuu viimasel päeval õpetaja Helle Õiget, kes kostitas meid oma hubases kodus väga maitsva tee ja küpsistega, ning uurisime tema elu ja töö kohta.

Kerli KORE ja Rait-Eino LAARMANN

___________________________________________________________________

Kust Te pärit olete?

Kilingi-Nõmmest. Ma olen sündinud siin.

Elasime algul, kui me väikesed olime, Kilingi-Nõmmest kolm kilomeetrit Meose poole. Vabadussõjas osalenutele jagati vastutasuks maad ja minu vanaisa sai praegu Rebasemäe nime kandva talu, mis nüüd kuulub minu tütrele. 1950. aastal kolisime praegusesse elukohta, sest meie issi arvas, et tema tütrekesel on liiga pikk tee koolis käia. Algselt oli selles majas kaks tuba ja köök. Tasapisi ehitasime juurde.

Foto erakogu Originaalist tegi piiatsijoonistuse Kerli Kore

Kelleks Te lapsena saada tahtsite?

Ma ei teagi, kelleks ma lapsena saada tahtsin. Aga ma olin suur hobusefänn. Tegin isale alatasa ettepanekuid vahetada auto hobuse vastu.

Keskkoolis tahtsin saada ajakirjanikuks. Ilmselt sellepärast, et mul oli võrratu kirjanduse õpetaja, Virve Martoja. Kirjandus oli vaieldamatult minu lemmikaine ja ma armastan väga lugeda, mida ma praegu kahjuks väga teha ei saa. Õhtuti töid parandades ei kannata silmad nii kaua prillidega töötada.

Ülikooli sisseastumisel kukkusin esimene kord suulise grammatika eksamiga läbi. Arvatavasti sellepärast, et ma ei olnud harjunud seda nii tegema. Siis ei jäänud mulle muud võimalust, kui tööle minna, sest tol ajal oli selline seadus, et kui oldi kaks aastat tööl käinud, siis pääseti ülikooli eelisjärjekorras sisse.

Tööle asusin kohalikku raamatukauplusesse. Tollal olid sellised kassaaparaadid, kus arvutama pidi eraldi ja ainult ostude summa sai sisse lüüa ning seejärel anti raha tagasi. Mina aga ei osanud arvelaual arvutada, mistõttu pidin igasuguseid nippe välja mõtlema ja see on mind elus väga palju aidanud.

Kuidas sai Teist matemaatikaõpetaja?

1963. aastal jäin ülikooli ukse taha ning 1965.a sai kaks aastat töötamist täis. Plaanisin minna ülikooli oma dokumente esitama, kuid juulikuu lõpus juhtus selline asi, et minu isa, kes töötas metsamajas okkajahu veskis, jäi kättpidi kidadega dosaatori vahele kinni ja see lõikas temalt ära kõik sõrmed. Selle tõttu pidin otsima endale uue töö, sest olin andnud sisse lahkumisavalduse eelmises töökohas.

Läksin siis haridusosakonna juhataja juurde ja küsisin, et kas oleks väikest maakooli, kus ma saaksin õpetada. Sealt pakuti mulle Seljametsa kaheksaklassilist kooli. Õpetasin seal matemaatikat, inglise keelt ja füüsikat.

Seal veedetud aastaga sain selgeks, et füüsikat ei hakka ma mitte iialgi õpetama, sest kardan paaniliselt elektrit. Keeleõpetus tundus mulle olevat nii lai teema, mida on raske haarata, ja et seal ei ole kuidagi võimalik hakkama saada. Matemaatika tundus täpselt see õige olevat.

Kusjuures ainus soe kool, kus ma olnud olen ongi see sama Seljametsa kool. Ilus vana mõisamaja. Muidugi on ka praegu meil Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis soe, aga seal oli väga mõnus ja hubane.

Keskkooli lõpupilt. Helle esireas, vasakult teine. Foto: erakogu

Kui kaua olete Kilingi-Nõmmes õpetanud?

Kilingi-Nõmmes olen õpetaja alates 1974. aastast, seega päris pikka aega. Pedagoogide puhul tunnustatakse 40-t õpetamisaastat, aga selleni ma ei jõua. Muidugi pole ma oma lahkumisest saladust teinud, sest mõned õpilased loodavad minu peale või sobib neile matemaatika minuga paremini, sel juhul nad teavad oma vaimu valmis panna, sest ega need muutused kerged ole.

 Kus Te veel peale meie kooli töötanud olete?

Minu elus on olnud neli kooli: Seljametsa kaheksaklassiline kool, Raeküla kaheksaklassiline kool, Kilingi-Nõmme täiskasvanute gümnaasium ja praegune gümnaasium.

 Kui kellelgi on probleem, siis kas Teie juurde võib julgesti pöörduda?

Probleemide korral võib minu poole ikka pöörduda, kuid siis tuleb kindel olla, et ma vastaval teemal kodus olen.

On Teil ka tähelepanekuid seoses laste teadmistega läbi aja?

Minule tundub, et erinevus parima ja kõige kehvema vahel on tunduvalt suurenenud. Parimad on tõesti paremad kui kunagi varem ja seal allpool on seis ikka nii vilets kui veel olla saab, aga see on ka kogu ühiskonna probleem.

On Teil mõni eredamalt meelde-jäänud seik, seoses õpetaja ametiga, mis Teile pidevalt meelde tuleb ja mille üle muigate siiani?

Naljakaid hetki on olnud palju, kuid samas jäävad hästi meelde ka südamlikud seigad, aga üks naljakas lugu seoses keskkooli tööle võtmisega meenub küll, kui ma olin asendusõpetaja.

Õpilased suhtusid minusse nagu asendusõpetajasse ikka. Tulin siis klassiuksest sisse ja tahtsin minna õpetaja laua juurde, et tundi anda, kuid tahvli ette oli laotud pinkidest müür, mis oli otsapidi vastu seinakappi, mis on ukse kõrval. Ma ei osanud midagi muud teha, kui istuda esimese laua peale ja üle hüpata, mida ma ka tegin ning hakkasin seejärel tundi andma. Mingi aja pärast kostis seinakapist imelikke hääli. Käskisin siis poistel see inimene välja aidata, aga plaanipäraselt oleksid pidanud sündmused toimuma nii: mina oleksin pidanud tulema klassi, võtma ära selle esimese pingi, mis oli kapiukse vastas, et mööda pääseda. Tema, kes kapis oli, oleks hirmsa möiratusega välja tulnud ning seejärel oleks pidanud veeämber ka mulle kaela kukkuma, kuid lõpuks kukkus see kapisolijale endale kaela.

Teine hea lugu on ka seoses keskkooliklassiga. Andsin tundi seal, kus praegu on teine arvutiklass. Seal oli selline pikk õpetaja töölaud. Rääkisin parajasti uue osa ära ja mõtlesin, et märgin tunni sisse. Palusin õpilastel ülesande kallale asuda ja täpselt sel momendil, kui ma toolile istusin, lagunes see tool ära ja ma kukkusin koos tooliga sinna laua alla. Mina naersin ja õpilased naersid.

Muidugi üks südamlikumatest lugudest oli see, kui kuuenda klassiga olin maavalitsuses „Nuputa“ võistlusel. Mina olin žüriis ja lapsed kogunesid saalis võistkondadesse. Üks poiss tuleb, punt nelke käes ja annab need mulle ning ma küsisin: “Rünno, mille eest?“ ja tema vastas: „Aga me võidame niikuinii!“ Kusjuures võitsidki. Pärast küsisin emalt, et äkki tema käskis, aga ema väitis, et tema ei tea küll sellest midagi.

Mis on Teie edu saladus?

Oi, issand! Tähendab, aga miks te üldse arvate, et ma edukas olen?

Ärge arvake, et ma olen edukas õpetaja. Võib-olla lihtsalt hinnataks selgitamisoskust ja vahest seal väljendubki minu armastus kirjanduse vastu. Helmi Talts, minu enda matemaatika õpetaja rääkis väga tasa väga väljapeetult ja ta tekitas tunde nagu oleks uus osa imelihtne, aga järgmine kord, kui pidi ise tegema, siis ei tundunud enam üldse nii lihtne.

 Millised on Teie hobid peale matemaatika ?

Peale matemaatika armastan ma väga kõikvõimalikke lilli, (kutsub meid ekskursioonile oma lemmiklille näitamiseks), aga amarüllus on mu lemmik ja nüüd nad järjest õitsevad. Kõik lilled, mis on aias, on suvisel ajal väga ilusad.

Peale selle meeldib mulle väga küpsetada. Ausalt öeldes olen kõigesööja, aga lemmik on virsikukook. Tõsisemalt teen näiteks tiramisut.

Minu suvine hobi on seenel-käimine. Lemmikseened on kuuseriisikad ja puravikud. Salakohta ma teile muidugi ei avalda, aga kui ma lähen oma parima kukeseene kohale, siis Mai Seller tuleb vastu ja ütleb, et kuule ära mine, ma juba käisin ära.

 Mida soovitate õpilastele, kes ei saa hästi hakkama?

Põhisoovitus on kuulata ja mõelda tunnis kaasa. Kui seda suuta, siis on tükk maad kergem aru saada. Kui aru ei saa, siis tuleb küsida. Arengu toimimiseks peaks klassis toimuma elav arutelu antud teemade kohta. Üksinda matemaatika õppimine õpikust on väga raske.

 Mis tunne on lahkuda kallilt töökohalt?

Tunne lahkuda on täiesti positiivne. Arvan, et need asjad, mida ma tegin, olen osanud ma väga hästi õigetele inimestele üle anda. Näiteks maakonna matemaatikasektsiooni andsin üle Anne Aasametsale.

Mina usun, et minu asemele tuleb noor haritud matemaatika õpetaja- see kellest kõik unistavad. Praegu pole veel konkurss välja kuulutatud, aga silmapiiril on juba olemas mõni kena inimene, nimesid ma ei nimeta, sest ilmselt pole ka tema veel otsustanud. Ma ütlen nii, et ma ei tahaks, et hakataks rääkima, et see memm võiks minna koju ja hakata näputööga tegelema. Ma ei taha nii, et ma ei oska enam seda tööd, mida ma olen koguaeg teinud. Ainuke asi, millest mul kahju on, on see, et ma ei saa kellelegi istutada ümber kõike seda, mida ma oma elu jooksul õppinud olen, sest näiteks oma kogemusega raiskasin ma viis aastat oma elust.

Kui mu tütar tahtis ülikooli pooleli jätta, siis me võtsime isaga auto ja sõitsime otsemaid Tartusse. Me lihtsalt seisime ta toakaaslase ette ja ütlesime, et vanematel on siiski õigus teada, kus nende laps on. See oli üks päev enne jõululaupäeva ja me läksime tema töö juurde ning tõime ta koju, sest nägin, et sellel hetkel peaks olema keegi, kes aitaks ja toetaks. Lõpuks lõpetas ta ilusti ära ning minu kogemus aitas ka teda.

 On Teil olnud mõni eriti lemmikklass, või olete suhtunud kõikidesse ühtemoodi?

Õpetajatöö on suhtlemine inimese tasandil. Kõik inimesed ikka ei meeldi ühtemoodi. Ilmselt on mul ka praegu neid lemmikuid, kellele meeldib kaasa töötada ja arutada. Õpilastele on soovitus suhelda ja kaasa töötada. Arutelu sees tuleb tihti geniaalne idee.

Tallinna Tehnikaülikooli koolituste ajal, mille ma Pärnus läbi viisin, tuli vahest nii kihvte lahendusi. Aga kui te tahate õnnelikud olla ja kaua töötada, siis õppige matemaatikat! Matemaatikuna võid sa tegeleda millega iganes. Arvutiga näiteks.

 Mida peate enda arust kõige suuremaks saavutuseks oma töös?

Mul on küll medal selle eest, et ülikooli eksamid kõik viitele tegin, kuid laste tehtud töö ületab kõik.

Suurim tunnustus minu jaoks oli 2005. aasta riigieksami tulemus. Meie koolil oli vaid mõni sajandik Koidula gümnaasiumiga vahet.

Olen meie kooli direktori Aarne Lingiga samal arvamusel, et kõigepealt meie kool ning seejärel tükk tühja maad. Mina arvan küll, et meil on hea kool.

See on väga oluline, et kool oleks tasemel ja suurim tunnustus õpetajale ning koolile on, et lapsed teevad oma tööd hästi ehk õpivad edukalt.