Minu teine unistuste amet!

4. oktoobril tulid õpetajad kooli riietuses, mis kirjeldas nende teist unistuste ametit.

Õpetajatel oli võimalus lugude-, esemete-, ja/või tavapärasest teistmoodi rõivastumise abil tutvustada õpilastele oma ainetundide ajal ameteid, millest nad on kunagi unistanud või mida nad õpetajatöö kõrvalt meelsasti teeksid.

http://

Õpetaja Helle oli täiesti tavaliselt riides :). Tema selja taga on illustreeriv pilt, millele rääkis juurde, et kui ta ei oleks õpetaja, siis oleks ilmselt olnud väikese hubase külalistemaja pidaja. Talle on alati meeldinud kohtuda uute ja põnevate inimestega ning nendega suhelda. Tegelikult ei olegi kool sellest nii väga erinev, näen ka siin iga päev põnevaid isiksusi, inimene on minu jaoks huvitav.

Õpetaja Thea valis variandi, kus tuli olla riietuses, mis väljenduks ametit, kui ei oleks õpetaja. Kui ta ei käiks tööl ja oleks palju aega, siis ta toimetaks oma mesilas, kus oleks 30-50 mesitaru. Praegu on tal peresid ainult 5. Mesilastega talle meeldib tegeleda, sest saab õues ja looduses olla ning kunagi ei ole rutiini. Iga mesilaspere on oma iseloomuga ja iga kord tuleb proovida lugeda nende käitumisest, mis neil plaanis. Mesilas ütlevad mesilased, mis teha, mesinik on lihtsalt käsutäitja 🙂 no vahel õnnestub neid ka üle kavaldada. Mesilastega tegelemine on väga rahustav. See võimaldab muu unustada ja vaadata nende väikeste putukate asjalikku tegutsemist, vahel ka kiita kohe kõva häälega. Veel on ta avastanud mee erinevad maitsed, sest mesi maitseb nagu need õied, kust nektar on kogutud.

Õpetajate päeval riietus õpetaja Terje arstiks. Arstiks õppida oli tema lapsepõlve esimene soov. Tema meelest oli ja on arsti elukutses põnevust, väljakutset ning võimalust teisi aidata.

Õpetajate päeval oli Sirli tantsija, sest väiksena oli tema suur unistus olla baleriin. Ta ise enam ei mäleta, miks täpselt selline soov, aga arvata võib, et seal võis olla põhjuseks baleriinide riietus ja graatsilisus, mis tantsijates on.

Õpetaja Reili rääkis sellest kuidas ta unistas kosmonaudiks saamisest ja miks see unistus ei teostunud. Rääkis ka sellest, et tänasel päeval on Strasbourgi kosmose ülikoolis võimalik ka eestlastel õppida ning Euroopa kosmoseprogramm otsib Eestist just naisastronautide kandidaate. Miks tal see soov tekkis, ei oskagi täpselt öelda. Rääkis õpilastele inimkonna unistusest lennata ja selle teostumisest aja jooksul. Ka sellest, et unistama peab suurelt ja oma unistuste nimel tuleb tööd teha. Tema nimelt vaatas hoolega igasuguseid filme kosmosest ning treenis ennast pöördtooliga peapöörituse vastu.

Õpetaja Regina tuli kooli kiirabiarsti ülikonnas. Ta laenas selle oma lapselt, kes praegu töötab kiirabis. Tegelikult tahtis ta lapsepõlves saada arstiks, täpsemalt kirurgiks. See unistus oli tal peaaegu kuni keskkooli lõpuni, kuid enne seda sai Regina teada, et ta ei kannata üldse verd. Pärast selle avastamist kukkus tema unistus kokku ning pidi otsima uusi väljakutseid. Meeldiv, või õigemini huvitav on see, et tema kunagine unistuste amet on ringiga kuidagi nende perre tagasi tulnud.

Õpetaja Moonika soovis saada lastearstiks. Lapsena meeldis talle haiget saanuid lohutada ja “plaastrit” /loe: teelehte/ peale panna. Ja kellele ei meeldiks müstika? Kuuldetoruga sai ju kuulata, kuidas inimese sees hingamine käib ja kuidas süda lööb. Imelised helid.

Õpetaja Ly kõneles oma lapsepõlve unistusest saada geoloogiks. Õpetajal oli kaasas hulgaliselt põnevaid kivimeid ning ta tutvustas valikut oma kivimikogust. Õpilased said käes hoida üle 400 miljoni aasta vanust (silurivanusega) koralli ja 2 miljardi aasta vanust Karjala šungiiti. Samuti mitmesuguseid vulkaanilisi kivimeid (basalti, pimssi, küünekivi e amfibooli, hematiiti ja obsidiaani). Väike valik kivimeid: roheline fuksiit ja sinine küaniit ning roosakas rodokrosiit olid lihtsalt rõõmsavärvilised. Äratundmisrõõmu pakkusid õpilastele kvartsi erimid: piimkvarts ja roosa kvarts, suitsukvarts ja säravpuhas mäekristall. Põnev teadmine võis olla ka see, et vanasti põletati lillakat ametüsti (samuti üks erim), et saada kollast tsitriini. Samuti see, et kaoliin on portselansavi algmaterjal ja et vilgukivi kasutati enne aknaklaasi asemel. Õpetaja Ly lemmik on aga 373- 360 milj vanune astrofülliit Koola poolsaarelt. Tal oli põhjust taas oma kogus inventuuri teha ja tuletada meelde juba ununema hakanud unistusi.

Õpetaja Kätlin tahtis saada ajakirjanikuks. Ülikoolis valis ta saksa keelele lisaks ajakirjanduse eriala aga ikkagi sai õpetajaks.

Riietus oli Kadril õpetaja oma, aga lastele rääkis ta fotograafi ja arhitekti ametitest – need on ametid, mida peaks ta meelsasti siis, kui ta ei oleks õpetaja. Fotograafia lembuse ilmestamiseks oli tal klassi üles pandud näitus enda tehtud fotodest. Ta rääkis ka fotode saamislugudest.

Spetsiaalset ametiriietust õpetaja Ille sellel päeval ei kandnud, sest oma noorpõlve lugemisperioodil soovis saada raamatukoguhoidjaks. Arvas, et siis on hea lugemisvara endal ka kohe käepärast võtta, kui raamatukogus tööl käia. Ind hakkas kahanema siis, kui tuttava raamatukoguhoidja käest kuulis väga põhjalikest aruannetest, mida nad mingite perioodide järel pidid tegema… Nüüdseks aga on tema klassi jõudnud kaks vana raamatukogu kappi. Ja seetõttu saab laenutada mingit osa kohustuslikust kirjandusest.

Õpetaja Hele-Riin ilmus kooli raietöölise riietuses. Talle meeldis see, et tööd saab teha õues ja liikudes, näeb põnevaid kohti, kuhu muidu ei satuks, ja loomi-linde kes muidu ehk nii lähedale ei satu. Osa töö tulemusest on kohe näha, kuid osa tulemusest on jälgitav pikki aastaid, puu põnnipõlvest kuni suure puuni. Värske õhk on ekstraboonus.

Kui õpetaja Annelt enne lasteaia lõpetamist küsiti, kelleks tahab saada, siis ütles, et tahab kas kokaks või lasteaia kasvatajaks. Koka ametile mõeldes soovis pigem kodukokk olla, mitte suure söögikoha kokk. Tahtis kokaks, sest talle meeldis kodus söögi tegemise juures assistendiks olla. Kui Annest sai kooliõpilane, siis sellest ajast saadik on ta tahtnud saada just õpetajaks. Ilmselt seetõttu, et tal on eeskujuks olnud suurepärased õpetajad.  Aga kodus küpsetada ja hoidiseid teha meeldib talle siiani.