Märt Kütas: Lootsin saada Põhjamerele kalalaeva inspektoriks

Kärt PÄRNAT

Sellest õppeaastast on Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis geograafiaõpetajana tööle asunud Märt Kütas.  Kirjatarga toimetus tundis huvi, kuidas ta meie koolis kohanenud on.

Kus olete üles kasvanud ning oma hariduse omandanud?

Olen üles kasvanud kahes kohas. Sündisin Pärnus, esimesed neli aastat elasin seal, siis kolisime Sigaste külla. Sigastes elasin kuni 16. eluaastani, mil kolisin kooli tõttu taas Pärnusse.

Põhihariduse omandasin Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis, peale seda läksin Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumisse, kus õppisin humanitaarsuunal. Pärast gümnaasiumihariduse omandamist teenisin üksteist kuud Eesti Mereväes. Bakalaureusekraadi geograafias sain Tartu Ülikoolis ning praegu omandan magistrikraadi Tallinna Ülikoolis.

Milline kool on kõige rohkem südamesse jäänud?

Kuna mulle on väiksest saati meeldinud koolis käia, siis tegelikult kõik, igaüks aga omamoodi. Kilingi-Nõmme andis mulle nii-öelda elukooli. Sütevaka kogemuse, mis tunne on tõeliselt pingutada õppimise nimel. Merevägi õpetas lihtsalt inimeseks olemist ja natukene alandlikkust. Ülikoolis on kasvamine ja kujunemine, omaenda viisil, omaenda moel. Ega keegi ülikoolis ei küsi, et kas käid kohal või mitte – sa pead seal ise vastutama. Iga kool õpetab midagi erinevat, ei saa öelda, et üks on kõige erilisem. Kõik on erilised, kõik annavad midagi, erinevas kohas ja erineval ajal.

Kelleks te lapsena saada tahtsite?

Möldriks, täpsemalt vesiveski möldriks. Ma ei tea isegi miks, lapsepõlve romantika ilmselt. Mulle meeldisid tohutult vesiveskid, üldse kõik, mis oli veskitega seotud. Keset Pärnut olid need mulle ka midagi väga kummalist, midagi täiesti kättesaadamatut.

Siis ma ei tahtnud tükk aega kellekski saada, olin lihtsalt õpilane. Mõtlesin igasuguseid asju – leedu keele tõlgiks või kosmonaudiks. Tegelikult olen alati tahtnud inimeseks saada, see on selline igavene soov olnud.

Esimene koolipäev aastal 1999 Kilingi-Nõmme Keskkoolis. Ees kõnnib klassivend Tanel Tursk. Foto: Erakogu

Mida mäletate oma kooliajast Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis? On teil mõni tore mälestus, mis teid siiani saadab?

See oli esimese klassi lõpp, viimane koolipäev. Kõndisime koos sõpradega koolimajast välja ja mõtlesime: “Oh, viimane päev! Lähme õpetajate uksest välja.” See oli suur asi, toona rangelt keelatud. Arvan, et kogu üheksa aasta jooksul, mil ma siin koolis õppisin, kasutasin seda ust vaid mõnikümmend korda. Samal ajal kui uksest välja läksime, kujutasin ette kuidas kaheteistkümne aasta pärast väljun samast uksest 63. lennu lõpetajana. Seda küll ei juhtunud, kuid mäletan hästi seda tunnet, et vot see uks aitab mind maailma.

Mulle meeldis koolis käia. Vist oli põhjus see, et metsa sees, kus ma elasin, ei olnud just väga palju omavanuseid inimesi kellega rääkida. See üheksa aastat oli täis nii halbu kui ka häid mälestusi. Alates tunnist väljaviskamisest või kuidas kunstiringis endise kunstiõpetaja Asta Sussiga kella poole üheksani õhtul joonistades juttu ajasime.

Kuidas tuli otsus õppida ülikoolis just geograafiat?

Elli – kõige selgem põhjus. Mäletan, kui meil oli 7. klassis esimene geograafiatund ja mõtlesin: “Vau! See on asi, mida ma õppida tahaksin.” See mõte jäi mulle alati kuskile taustaks, et vot see mulle meeldib.

Meie endine geograafiaõpetaja Elli Altin on öelnud, et geograafid on maailma kõige toredamad inimesed. Kas see väide võis teid elukutse valikul mõjutada?

Ma pole pere ainukene geograaf – mu täditütrel on geograafias doktorikraad. Ta ütles kunagi, et geograafiat lähevad õppima need, kes otsivad enda kohta maailmas. Ja see on ka tõsi. Vastuseks küsimusele „Miks geograafia?“ võib tihti kuulda: “Ma tulin siia, sest kuskile mujale sisse ei saanud.” Geograafias peab olema aga avatud mõtlemisega, et arendada võimet seostamaks paljusid asju väga erinevatel viisidel.

Kas geograafid on toredad inimesed? Muidugi on. Aga kas Elli mind sundis? Ei, ise ma tahtsin. Mulle on meeldinud geograafia kogu aeg, isegi keset puberteeti mõtlesin, et see mulle meeldib. Maakonna geograafiaolümpiaadide võidud andsid võimaluse osaleda preemiareisidel. Õnnestus käia  veel töötavas Ignalina tuumaelektrijaamas ja Peterburis. Teadsin, et kui hästi läheb, siis saan ka kuskile reisida. Korra pääsesin ka riiklikule olümpiaadile, mis toona toimus Narvas. Geograafia õppimine oli lihtsalt võimalus näha maailma ja käia kaugetes paikades, millest olin palju lugenud ja unistanud.

Selle aasta suvel Lätis Ruhja linnamäel. Foto: Erakogu

Kuidas te siia, Kilingi-Nõmme õpetajaks sattusite? Oli see pikaajaline plaan või pigem juhus?

Pigem juhus ja asjade kokkulangemine. Ma teadsin, et Elli tahab minna pensionile. Lõpetanud ülikooli, kolisin Tartust ära, ja lootsin saada Põhjamerele kalalaevale inspektoriks, kuid see ei läinud erinevatel põhjustel läbi. Kuna mul oli vaja ikkagi midagi teha, siis mõtlesin, et eks ma siis tulen, kasvõi proovima.

Õpetajaks polnud te kunagi mõelnud hakata?

Eks ma olen kogu aeg kartnud, et kunagi õpetajana lõpetan. Mõtlesin, et tahaks enne veel midagi muud teha, kui õpetajaks hakkan. Muidugi, nüüd kui olen õpetaja, loodan, et ei kavatse oma ameti pärast ühtegi muud asja tegemata jätta.

Kas õpetajatöö meeldib teile?

Jah, mulle meeldib õpilastele klassi ees maailmast rääkida. Minu arvates on see aine põnev ja vajalik. Olen suutnud selle ka isiklikult vajalikuks teha, lausa elukutseks.

Õpetajatöö varjuküljeks on mõneti raskendatud reisimine. Mõned aastad tagasi võtsin töö juurest puhkuse ja läksin kuuks ajaks tuttavate juurde Saksamaale. Tegin sõbra juures tööd ja võtsin ka Kölni Karnevalist osa. Samas kogu aeg enda ümber ringi vaadates – millest on majad ehitatud, mis maavarasid on kasutatud, mis on nendest johtuv ajalugu ja kultuur. Need teadmised aitavad luua seoseid. Kõikjal on geograafia, kui tahad, et see seal on.

Kuidas jagate oma aega õpetajatöö ja ülikooli vahel? On see väga raske või on küsimus rohkem harjumises?

See olukord praegu nii uus ning ma üldse ei eita, et see on raske. Ma teen endast kõik võimaliku saamaks hästi hakkama, valmistada ette sisukad tunnid ja valdamaks ka materjali, mida õpetan. Muidugi olen neid teemasid varem õppinud, erinevail viisil ja mitmeid kordi ja tean, mis on settekivim, tardkivim ja moondekivim, kuid ikkagi pean ma midagi kordama ja üle vaatama. See on suur töö ja ega ülikoolimaterjal pole samuti lihtne, ei peagi olema. Võin aga öelda, et need neli koolinädalat on väga kiiresti läinud ning tunnen ennast veidi rahulikumalt ja mugavamalt. Aga võib-olla on see lihtsalt sellest, et olen juba natukene harjunud.

Meie kooli endine geograafiaõpetaja Elli Altin töötas siin enam kui 40 aastat. Kas kavatsete saada sama staažikaks õpetajaks? 

Ütlen geograafiaõpetaja vastuse: arvestades praegust ebastabiilset olukorda maailma poliitilisel areenil, erinevaid võimalusi meie kliimatingimuste muutumisel, potentsiaalset vee- ja toidukriisi ja üleilmset pandeemiat, siis on väga raske anda ühtegi püsivat vastust. Hetkel olen siin, kuid ma ei tea, kaua see hetk kestab. Praegu vähemalt tundub, et kõik ei lenda õhku enne järgmist aastat. Ma ei saa öelda, et kindlasti 40 aastat, vaid ütlen, et praegu olen ma siin.

Kui te peaksite kolme omadussõnaga kirjeldama, kuidas teid siia kooli vastu on võetud, siis mis need oleks?

Soe, toetav ning väljakutsuv.

Milline on teie arvates üks hea õpetaja?

Läbinägelik. Kõik õpilased on erinevad. Kellel on kodus kõik hästi, kelle kodune olukord on kohutav, keda kodus toetatakse, kes saab oma ainukese sooja söögi koolis. Kõik need õpilased tulevad siia ja iga õpetaja peab lapsele otsa vaatama ning aru saama, kuidas talle läheneda, kuidas aidata tal iseendaga kontakti luua. Õpetaja ei pea tulema klassi ette ja ütlema: “Nüüd te muutute paremateks inimesteks, kui te saate aru mis on Pythagorase teoreem.” Hea õpetaja on see, kes aitab sul paremaks inimeseks kasvada. Kas ja kuidas ta seda teeb, on iga õpetaja enda ülesanne. Ühine omadus, mis kõigil õpetajatel peaks olema, on inimlikkus.

Millega tegelete vabal ajal? Millised on teie hobid?

Hetkel mul vaba aega ei ole. Kui aga on, siis mulle tõeliselt meeldivad loodus- ja kultuurreisid. Selle aasta suvevaheaja kasutasin Lätis erinevate jugade, pae- ja liivakivipaljandite ja muude huviväärsuste külastamiseks. Samuti meeldib käia teatris, sealhulgas ka ooperit ja balletti vaatamas. Lisaks raamatute lugemine ja võimalusel ka tantsimine. Kunagi ammu tegelesin orienteerumisega, mis vajaks uuesti kätte võtmist. Üritan hoida vaimu ja keha erksana.

Selle aasta kevadel Tartu Ülikooli botaanikaaias. Foto: Erakogu

Kas raamat või film?

Sõltub. Kui rääkida originaalfilmist, siis saab ju visuaalkeelega nii palju erinevaid tundeid edasi anda. Kinost olen lahkunud nii nuttes kui naerdes. Raamat võib sama teha. Raamatu põhjal tehtud filmid pole samad mis on raamat, need on midagi muud. Mõnikord väga head, mõnikord kohutavad.

Praegu olen väga põnevil kahe filmi osas, mis varsti kinodesse tulevad. Üks on “Düün”, mis on tehtud minu ühe lemmikraamatu põhjal. Film räägib inimese tõusust vastutahtsi pooljumalaks keskkonnas, kus hävinevad kõik tema senised tõekspidamised ja tugistruktuurid.

Teine on “Ammoniit”, mille peaosatäitjateks on Kate Winslet ja Saoirse Ronan. Film räägib Mary Anningust, kes pani aluse tänapäeva paleontoloogiale ehk kivististe uurimisele, kuid mehed ostavad tema töö ära ning võtavad kogu kuulsuse endale. Filmi põhirõhk ongi selle naise geoloogilisel tööl ning armulool ühe teise naisega. Väga-väga huvitav perioodidraama ning muidugi geoloogiline film, mis mind seda veel eriti vaatama kutsub.

Mis on praeguse hetke lemmikraamat?

Tahaks öelda, et see on “Üldmaateadus”, mida kasutan ülikooli õppematerjalide kordamiseks. Aga otsest lemmikut praegu ei ole. Lemmikuid on palju ja need kõik on mind mõjutanud. “Meister ja Margarita”, “Väikesed jumalad”, “Düün”, “Tuli ja raud”, “Mardileib”, “Pipi Pikksukk”, “Muumioru lood”, neid on nii palju erinevaid, lemmikut on võimatu valida.

Kas raamatuid on teile alati meeldinud lugeda?

Jah, isegi kooliajal. Ainus raamat, mida ma lõpuni ei lugenud, on “Nimed marmortahvlil”. See oli 9. klassis. Mäletan hästi, et proovisin päris mitu korda alustada, aga lõpuks ei tulnud sellest midagi välja, niiet see oli selline väike minupoolne mäss.

Hiljuti ilmus kirjastuselt Pegasus “Lasteentsüklopeedia”, kus olen ka üks kolmest tõlkijast. Sõbrad on tõlkijad ja siis nad pakkusid, et kuule, on vaja teha, kas tahad ka tulla. Tegingi ära ja kindlasti kunagi teeks veel midagi sarnast.