Mai Mikiver – inimene, kes Eesti Televisiooni ajaloost teab kõike

Artikkel aastast 12.05.2016.

12. mail käis Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi 11. klass Tallinnas ning külastati ka Telemaja, kus sai ringi vaadata ja teletöö telgitagustega tutvuda. Ringkäiku viis läbi seal juba 48-ndat aastat töötav Mai Mikiver, kes paistis silma oma rõõmsa oleku ja vitaalsusega. Kirjatargal õnnestus teha temaga huvitav intervjuu.

Ma Mikiver tutvustamas ETV suurt stuudiot. Kuulavad Allan Rist ja Auris Aleksandrov.

Kus Te sündisite?

Tallinnas.

Rääkige palun oma perest.

Ma olen sündinud õpetajate perekonnas. Minu isa oli koolidirektor Loksal 30 aastat ja ema oli õpetaja. Mul on vanem õde, kes on ka õpetaja – matemaatikaõpetaja. Minust nooremad vennad Mikk ja Tõnu on näitlejad.

Kuidas möödus Teie lapsepõlv?

Lapsepõlv möödus mul väga kenasti – aiatööd, kodutööd tehes. Oli sõjaaeg ja me aitasime oma vanemaid palju, aga tegime ka sporti – ujusime, mängisime palli, seega olime heas füüsilises vormis.

Millega Te lapsepõlves vabal ajal meelsasti tegelesite?

Lugesime palju. Eriti ilukirjandust ja sageli ka selliseid raamatuid, mis olid mõeldud vanematele. Meil oli suhteliselt suur raamatukogu ja me elasime koolimajas. Seal oskasid kõik lugeda. Vahel lugesime salaja teki all. Talvel lugesime küünlaga ja tekk läks põlema, sel ajal meil Loksal veel elektrit ei olnud. Tegelikult pidime magama jääma. Järgmisel päeval oli muidugi raske ärgata ja kooli minna. Mida lähemal koolile elatakse, seda rohkem lapsed hiljaks jäävad, kaasa arvatud meie, kes me elasime samas majas, kus kool asus.

Milline õpilane Te omal ajal olite?

Ei oska öelda, eks ma ikka hästi õppisin. Me käisime ainult 7 klassi koolis, siis tulin Tallinnasse. Sel ajal meil ei olnud kodukohas veel keskkooli ja selle aja käisime juba Tallinnas.

Mai Mikiver Terevisiooni stuudiot tutvustamas.

Milline eluperiood Teile enim meelde on jäänud?

Tudengipõlv – kõige toredam aeg. Ma tahtsin veel minna edasi teise ülikooli, aga tol ajal ei saanud, sest pärast ülikooli lõpetamist pidi kolm aastat töötama ülikooli poolt määratud kohas, aga see oli kõige ilusam aeg. Ma tahtsin veel Tartusse majandust õppima minna, aga kahjuks ei saanud.

Kuidas veedate oma vaba aega?

Oi, vaba aega peaaegu ei ole, aga lapsepõlves käisime väga palju teatris. Meie isa oli väga suur teatrihuviline, olid teatriringid maal rahvamajas, kus ta lavastas, mängis ise ja oli eestvedajaks.

Kas praegu käite palju teatris?

Ei käi palju. Mind huvitavad rohkem mõtlemapanevad ja sisulised etendused, mitte välised, mis on ehitatud üles väliste efektide peale. Selliste etenduste puhul peab mõtlema ja uurima sõprade käest, millist tasub vaatama minna ja millist mitte. Nüüd ma lähengi juuni alguses vaatama „Suve unenäod”. Sinna on mul juba pilet olemas.

Millise elukutse Te olete omandanud?

Oma õpitud ametilt olen matemaatikaõpetaja ning muusikakoolis ma sellel ametikohal ka töötasin. Mu praegused töökaaslased ei usu, et ma olen olnud matemaatikaõpetaja. Kui mõni mu õpilane on oma intervjuus maininud, et ta õpetaja oli Mai Mikiver, on mu töökaaslased tulnud küsima: „Kas sa tõesti olid kunagi kuri matemaatikaõpetaja?” Mu õpilased ütlevad, et ei olnud. Ma saan oma endiste õpilastega siiani väga hästi läbi.

Miks olete valinud Eesti Televisiooni?

See oli täielik juhus. Ma töötasin muusikakoolis. Seal oli vähe tunde, palk oli väike. Mu hea sõber oli ETVs reklaamfilmi direktor ja ta kutsus ka mind sinna tööle. Kõigepealt olin Eesti Televisiooni reklaamitoimetaja. Sealne seltskond oli ka väga tore. Nüüd läheb mul ETVs juba 48. aasta.

Teletöö tundub kõrvaltvaatajatele väga huvitav, kuid kas on võimalik, et sellest võib tekkida rutiin?

Ei või, see on ikka väga huvitav. Inimesed, kes siin töötavad, on väga huvitavad. Inimesed, kes meil külas käivad, on väga huvitavad. See on see, kuidas sa oskad teisi näha ning nendega suhelda. Igas inimeses on midagi huvitavat, kui sa oskad selle ainult avastada. Kui sa inimesega räägid, siis peagi avastad, et teil on ühiseid jooni, ühine keel ja teemad, millest rääkida.

Mis on televisioonitöötaja raskused?

Mul ei ole midagi rasket. Mõnedele on raske vara tööle tulemine. Mõned ei saagi seda ametit pidada, sest lõpuks ütleb tervis üles, kui peab kell neli või viis tõusma ja tööle minema, aga minul ei ole seda olnud.

Milliseid saateid Te soovitate noortel vaadata?

Ma olen vana inimene juba, ma ei oskagi öelda. No gümnaasiumiealistele õpilastele, kes on meil külas käinud, olen ma tegelikult soovitanud telekat mitte palju vaadatagi, aga mõnda silmaringi laiendavat saadet. Näiteks „Välisilm“, millest olen kuulnud, et seda ei vaadata, on väga huvitav ja samuti sellele järgnevad filmid. Need annavad noorele inimesele ülevaadet, mis maailmas toimub, mitte ainult meelelahutust. Tänapäeval noored väga telekat ei vaata, sest on olemas arvutid ja telefonid.

Terevisiooni stuudios proovib saatejuhi ametit Martti Leppik.

Millist nõu annaksite noortele, kes on huvitatud teletööst?

Tuleb, silmad lahti, ringi käia.

Kuidas suhtute sellesse, et inimesed väidetavalt liiga palju telekat vaatavad?

Ei maksa liiga palju vaadata. Tuleb liikuda ja rohkem teha silmaringi arendavaid tegevusi ning meelelahutust. Ei tasu olla televiisori ees väga palju. Parem on liikuda looduses ja sporti teha. Vahel mõnda põnevat filmi või saadet tasub ikka vaadata.

Rääkige mõni naljakas juhtum, mis telemajas on olnud!

Siin on neid olnud küll, aga praegu ei tule meelde. Kui ma olin eelkooliealiste lastega ringkäigul, viisin nad vana mööbli juurde, kus oli ka üpriski vanamoodne ämber veega. Siis väike 5-aastane poiss ütles: „Ja siin on vana vesi.” Tegelikult on vesi selle jaoks, et niiskus oleks stabiilne ja mööbel kokku ei kuivaks. Ma muidugi ei tohtinud naerda ning teadsin, miks see vesi seal oli, aga ta tõesti nägi välja nagu iidne vesi.

Millised inimesed Teile meeldivad?

Seda ma ka ei oska öelda. Ma saan kõigi inimestega läbi. Võib-olla sellised, kes on avalad, silma vaatavad, kaasajaga kontaktis olevad, palju lugenud, kultuurilembelised jne.

Mis on Teie lemmiksaade?

Ei oska öelda. Lemmiksaadet ei ole, aga ma olen suur ETV austaja. Ma tahan olla kontaktis ja vaatan kõiki saateid vähemalt poole silmagagi, et ma näeks, mida keegi teeb. Televiisor on mul alati õhtuti lahti. Põhiliselt on ta ETV peal. Vahel vaatan mõnda põnevat filmi muu kanali pealt ka, kuid harva. Tahan näha, kas tehakse midagi uut, mida keegi teeb, kas on kujundus teine, ja jälgin, mida teeb Eesti Televisioon.

Epp Loviisa Pärtel koos intervjueeritavaga.

Kes on Teie lemmiksaatejuht?

Ma ei oska kedagi eelistada. Mulle on meeldinud mõned „Osooni“ saatejuhid kunagi. Noh, eks ikka Margus Saar, Marko Reikop, Anu Välba, Grete Lõbu. See oleks liiga tegemine teistele headele saatejuhtidele. Ka minevikku on läinud väga head saatejuhid. Ma olen üldiselt saatejuhtidega rahul. Ega ma suur kritiseerija ei ole, aga kiitust jagan ma kahjuks väga vähe.

Mis on teie lemmikaastaaeg? Miks?

Kevad. Sügis on ka lemmik. Sügisel käin seenel rohkem kui keskmine eestlane. Samuti meeldivad sügise värvid. Need on haruldased. Sügis ei jää kevadele alla. Ma olen selline inimene, kes ootab talvel lund. Talvel käin jääaugus. Igal aastaajal on midagi põnevat.

Mis sporti Te teete/olete teinud?

Olen sõitnud jalgrattaga, ujunud ja suusatanud. Koolipõlves käisin suusavõistlustel. Tänavu oli mul jalg haige ega saanud suusatada, aga alati käime teletöötajatega suusatamas.

Millisena näete televisiooni 50 aasta pärast?

Mul ei ole sellist vaadet. Ma olen tehnikavaldkonnas väga nõrk. Kahjuks ei oska ma ettegi kujutada, sest mul puudub fantaasiavõime.

 

Epp Loviisa proovimas Terevisiooni uudistelugeja ametit.