Elli Altin: Lubasin neile, et enam ma lapsi mägedesse ei too

Anne AASAMETS

Oma elu oluliste hetkede meenutamise jaoks valis geograafiaõpetaja Elli Altin välja 18 pilti.

 

 

1966. a. Minu isa. Lapsepõlve keskkond, kus ma kasvasin, oli edasiseks eluks väga tähtis.

Kodu oli mul Helme vallas Valgamaal, kunagise Mulgimaa piiri peal. Ma olen maal kasvanud ja mu isa oli tallimees. Loomad olid kogu aeg meil kodus. Minu esimesed mänguasjad olidki elusad loomad. Veetsin suure osa oma lapsepõlvest tallis ja hobusekoplis. Ja hiljem selgus, et ma olen hobuseaastal sündinud. Lapsepõlves sain hästi palju olla looduses ja loomadega koos ning see on minu ülejäänud elu mõjutanud. Mingeid piiranguid ja takistusi ei olnud. See oli vanemate isiklik eeskuju, et tahtsid seda teha, mida vanemad ees tegid. Minu lapsepõlves puudusid keelud ja käsud. Tänapäeval ma ei saa üldse aru, et peab lapsi keelama ja käskima.

60. aastad. Mina ja minu õde Evi.

Minu õde on kaks aastat minust vanem. Mul on vend ka, aga tema on kümme aastat minust vanem ja seetõttu minu elus väga suurt rolli ei mänginud. Õega koos toimetasime kõiksugu asju. Koos söötsime loomi ja käisime mööda metsi. Kuna mina olin noorem, siis tema oma sõpradega, kes olid vanemad, ei tahtnud mind üldse oma seltskonda ja hiilisid kogu aeg minema. Mina sain tänu sellele  head luuraja omadused, sest hiilisin järele. Lõpuks leppisid nad minu seltskonnaga.

Kui mul õde hakkas raamatuid lugema, siis olin sellel ajal vist teises klassis, hakkasin tema eeskujul ka lugema. Ja tollel ajal ei lubatud raamatuid lugeda, sest see oli justkui aja raiskamine. Siis võeti need raamatud ja peideti ära. Mina otsisin üles, et õde saaks lugeda ja siis öösel taskulambiga teki all salaja lugesime.  Eriti meeldis meile sari „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Ma võtsin lapsepõlves vastu otsuse, et pean midagi sellist elus omandama, et minust saab kas loodusuurija või midagi loodusega seotut. Ma teadsin juba enne kooli minekut valdkonda, mis mind huvitab. See, et nüüd olen õpetaja, on muidugi juhus. Õde on samuti oma elukutselt  loodusega seotud – tema on bioloogia ja keemia õpetaja.

1972. Esimese kursuse tudengina.

Ülikool on minu elus oluline. Lõpuks ma jõudsin sinna. Ega ma väga minna tahtnudki, aga õde ütles, et pean minema, muidu olen perekonna häbiplekk ja häbiplekk ma ei tahtnud olla. Pealegi olid minu vend ja õde esimesed, kes meie perest ülikooli läksid. Ülikoolis ma tegin õige valiku, sest geograafid on maailma kõige toredamad inimesed. Eks ma hakkasin siis kohe matkadel ka käima.

1978. Koos oma kursusekaaslastega Tjan-Šani mägedes.

Kui ma ülikoolis geograafidega kokku sain, siis käis selle asja juurde ka matkamine. Igal aastal käisime nii kursusega kui ka iseseisvalt. Mina olen kahel erineval kursusel käinud, mul on hästi palju kursusekaaslasi. Ülikoolis otsustasin 4. kursuse talvel, et tuleb minna Kaug-Itta. Kursusekaaslasega pidime minema tööle Sahhalini saarele. Üks õppejõud, kes oli seal töötanud, andis oma kontaktid. Meil olid juba töökoht ja korter seal olemas ning ka koht, kust oma korterivõtmed kätte saada. Mina tegin oma talvise õppesessiooni ära, aga sõbranna ei viitsinud teha ega läinudki enam eksamitele. Tellisime juba lennukipiletid ka  ära. Kuna Sahhalinid oli piiritsoon, siis tuli sinna saada luba. Astusime Loodusuurijate Seltsi liikmeks, et piiritsooni luba saada. Kui miilitsasse loa järele läksime, siis öeldi, et luba oli siin, aga üks mees käis ja võttis ära. Tuli välja, et meie kursuse juhendaja oli meie plaanist teada saanud ja võttis meie load ära ning ütles, et tema kursuse tudengid ei lähe kusagile. Meil olid lennukipiletid tellitud, kodus juba kõigiga aastaks ajaks hüvasti jäetud. Me olime nii nördinud. Istusime ühikas, seinal oli NSVL kaart. Voltisime paberist lennuki, panime sinna nõela otsa ja viskasime üle pea. Paberlennuk läks Baikali äärde. Otsustasime, et me läheme Siberisse, olgu mis on.

Sinna Siberisse me ka jõudsime. Sõitsime mingisuguse väikese lennukiga looduskaitseala keskusesse kohale. Läksime kohaliku direktori juurde ja tema küsis väga ehmunult: “Kuidas te siia saite, siia ei tohi mitte keegi tulla?” Me ütlesime, et me küll ei tea, ostsime piletid ja sõitsime, meile müüdi. See oli talvine aeg, veebruarikuu. Aga suvel lennukeid kontrolliti ja sinna peale kõiki ei lubatud. Ei tuldud selle pealegi, et talvel mingi turist läheks sinna. Direktor ütles meile, et homme läheb lennuk, minge ära. Me ütlesime vastu, et me ei saa minna, meil ei ole raha. Siis ta võttis meid tööle ajutisteks metsavahtideks. Töötasime seal mõned nädalad  ja siis ütles, et nüüd on vajalik raha olemas, minge minema.

1976. Siberis. Sillaehitajate juures.

Edasi sõitsime BAMile (Baikal-Amuuri magistraal). Töötasime tunneliehitajate brigaadis  juunikuuni. Hiljem leidsime BAM-ilt ka eestlaste sillaehitajate brigaadi. Kevadel, kui ilm soojaks läks, siis otsustasime edasi sõita. Eesmärk oli ju Kaug-Ida. Raha ka juba oli.

1976. Kaug-Idas.

Jõudsime Kaug-Idas kohta, mille nimi oli Partisansk. Viljandist natuke suurem linn. Otsisime tööd ja vaatasime asutuste ustel olevaid silte. Ühes kohas astusime sisse. Meile öeldi – oi kui hea, et te tulite, me nii kaua ootasime teid. Küsisime, kuidas nad teadsid meid oodata? “Te tulite ju Moskvast?” “Jah, Moskvast me tulime küll.” Nad ootasid tegelikult praktikale kahte Moskva ülikooli tudengit. Need jäid tulemata. Meie olime geograafia tudengid Tartust, me sobisime ka.

Ma saatsin oma kursusekaaslastele ja sõpradele Tartusse kirju ja saatja aadressiks märkisin: город Партизанск, (toimetus: Partisani linn), Зеленая улица (toimetus: Roheline tänav), Геологоразведочная Партия (toimetus: Geoloogialuure). Üliõpilasi, kes elasid ühikas ilma loata, nimetati sellel ajal ka partisanideks. Sõbrad arvasid, et me teeme nalja. Tegelikult me otsisime kulda. Päriselt. Seal mere ääres oli igasugu ägedaid asju veel: püüdsime kala ja korjasime puude otsast viinamarju – meie jaoks oli kogu loodus eksootiline.

Sügisel lõppesid välitööd ära. Meie lähedal oli välilaagris sõjaväeosa, nende inimestega saime sõpradeks. Neil olid piirivalvekoerad ja ühel koeral olid kutsikad. Sõjaväelased pidid igast  pesakonnast nõrgema kutsika hukkama. Meie siis otsustasime, et me päästame ühe koera – tegemist oli Ida-Euroopa lambakoeraga. Võtsime ta endale, kasvatasime seal laagris. Õigemini sõbranna otsustas, et tema viib koera omale koju Eestisse. Tegime koerale kõik vaktsineerimised ja hankisime passi. Tulime Eestisse tagasi rongiga. Aga üks inimene meie kupeest keeldus koeraga koos sõitmast. Jätsime siis koera vahekäiku. Ühel varahommikul äratas keegi  meid üles öeldes, et teie koer viidi ära. Koer oli ju ilus tõukoer, hästi hoitud. Rongiülem hoidis seni rongi kinni, kuni meie linnas koera otsisime. Saime kätte. Keegi lihtsalt viis ära. Meile elati vagunis väga kaasa ja teised sõitjad hakkasid pärast seda vahejuhtumit koerast keeldujaga õiendama ja ta tõsteti ümber teise vagunisse ning koer pääses meie juurde kupeesse magama. Tulime koju, koer elas mõnda aega ühikas meie juures, kuni sõbranna otsustas koera viia enda ema juurde Viljandisse. Tema ema kodu oli suure tee ääres ja koer jäi auto alla. Õnneks ei saanud ta surma, ainult jalaluu murdis. See paranes küll ära, aga otsustasime, et minu ema elab maal ja tema juures on koeral siiski parem. Koer elas meil maal pika elu. Sealt sai alguse traditsioon – kui see koer otsa sai, siis ema läks ja tõi endale sama tõugu koera ja hiljem veel korra. Nüüdseks on nende koerte dünastia otsa saanud.

1980. Pildil spordipäeval koos Eve Sartakoviga.

1979 tulin tööle Kilingi-Nõmme. Suurem osa minu elust on möödunud siin.

Kooli püsima jäämiseks aitas muidugi see, et mind määrati klassijuhatajaks sellisele klassile, nagu mu esimene klass oli: Rain Rang, Raivo Tõnisson, Katrin Valkna, Merle Jantson ja kõik sellised tegelased. Muidu ma oleksin ära läinud,  aga ma ei saanud minna, sest ma olin nende klassijuhataja. Järgmised klassid olid ka väga toredad.

Kogu aeg on olnud õpilasi, kelle pärast tasub tööl käia. Neid on alati olnud ja neid on praegu ka.

Kui koolis ei oleks selliseid õpilasi ja selliseid toredaid kolleege, nagu on, siis ma ju ei olekski siin nii kaua vastu pidanud, vaid oleksin otsinud mõne parema koha. Halvad asjad lähevad meelest ära.  Mõnedki suuremad sõbrad on minu endised õpilased ja kolleegid. Tulin ülikoolist siia kooli 1979. aastal ja järgmisel aastal saab mul siin 40 aastat täis. Muidu ma oleksin kohe pensionile läinud, aga ei ole ilus minna, kui üks aasta on 40-st puudu.

Ma olen vist peaaegu ainus õpetaja koolis, kelle kabinet on kogu aeg olnud sama koha peal (toimetus: bioloogiakabinet on samuti samal kohal püsinud algusest saadik).

1981. Esireas: Sirje Jakobson ja Liia Pilvet. Tagareas: Elli Altin, Marge Kurm, Heli Antons, Astrid Puusepp, Peedo Nelke, Jaanis Koovit. Taga keskel Indrek Pauts.

Jätkasin matkal käimisi, aga hakkasin igal aastal  ka õpilastega koos matkal käima. Tavaliselt kaks korda, mõnikord ka neli korda aastas.

Elu esimene mägimatk. Olime kümnekesi. Kuna ma ei tundnud ennast mägedes koos lastega väga kindlalt, siis kutsusin  ühe mehe kaasa grupijuhiks – ikkagi mägedes ja lastega. Aga see oli viga. Ilma temata oleks meil paremini läinud. Lapsed tunnistasid juhina mind, mitte teda,  ja sealt tekkisid konfliktid.

Sirje klass oli esimene seltskond, kellega ma matkal käisin. Mina olin noor, 25-aastane,  ja vanusevahe oli umbes kümmekond aastat. Meil oli väga hea suhe – ei olnud päris õpetaja ja ei olnud ka päris semu. Ma sain neid tookord usaldada. Sellist tunnet, et keegi hakkab midagi keelatut tegema, ei olnud. Väga vahvad ja seikluslikud lapsed. Tänu sellele ma kooli jäingi, et ma sain selliste inimestega kokku.

1983. Siin on üks pilt, mis matkamist iseloomustab. Pildil on Elbruse mäe tipp – kõrgeim koht, kus ma üldse käinud olen.

Mägimatkamine oli hästi oluline. Matkal olen käinud väga palju erinevates kohtades: nii kõrbes kui mägedes, Krimmis, Karpaatides, Kesk-Aasia ja Karakumi kõrbes, Kamtšatkal. Kõik kohad ei tulegi meelde. Käinud olen koos õpilastega ja ise. Kevadisel koolivaheajal käisin õpilastega kõrbes, seal juba õitses kõik, suvel käisin kusagil mägedes ja siis ise ka enne või pärast õpilaste matka mingil raskema kategooria matkal. Kuni siis 1984 Pamiiris. Siis meil oli ekspeditsioon, kus selleks, et saada riigi rahastust, otsisime mingil kummalisel eesmärgil vist lumeinimese jälgi. Aga ma täpselt ei mäleta, igatahes meil oli teaduslik ekspeditsioon. Siis juhtus selline asi, et mina pidin valima sinna fotosid, mis olid mäe alt tehtud. Olin mingid tähtsad fotod kogemata valimata jätnud ja seetõttu läksime üle vale mäekuru, mida ei olnud varem ületatud ja tänu minu eksimusele ilmus kaardile uus – Tallinna mäekuru.

1989. a. Minu klass lõpetas ja otsustasin, et lähen lõpuaktusele rahvariietega.

Siis tuli aasta 1988 ja minu elus algas uus etapp. See kõige tähtsam. Mingi aeg enne seda käisin oma klassiga  Karpaatides, sellel ajal oli väga kehv ilm, külm ning vihma sadas. Lapsed olid kõik märjad. Kohalikud inimesed hakkasid minuga õiendama, et mis õpetaja ma selline olen – toob lapsed mägedesse külma kätte, üldse ei mõtle laste peale, kohutav inimene! Lubasin neile, et enam ma lapsi mägedesse ei too. Ma olen oma lubadust täitnud ja enam ei ole lapsi mägedesse viinud. Sest kodus on mugavam ju, diivani peal! Pärast seda olen püüdnud olla korralikum ja mööda mägesid ja kõrbeid ringi ei luusi.

2001. Tegime õpilastega kaasa kõik sügised, kui projekt „Mets puhtaks“ toimus. Lastele see väga meeldis. Nad olid rõõmsalt kohe nõus igal aastal uuesti tulema.
2009. GLOBE delegatsioon Brüsselis.

Üle 20 aasta tagasi tuli minu ellu GLOBE, aastal 1996. Selles on süüdi Erli Aasamets, sest tema registreeris meie kooli sellesse programmi.

Pilt räägib peaaegu unustatud lubadusest. Andres Tarand käis meil mingil GLOBE üritusel ja andis lahkelt lubaduse, et kutsub 30-40 GLOBE inimest endale Brüsselisse külla. Ta oli siis seal tööl. Aeg hakkas otsa saama ja ta ei olnud ikka meile sellest kutsest märku andnud. Rääkisin kodus seda Laurale. Laura oli üliõpilane ja ütles, et temal tuleb Tarandiga loeng. Läks loengu vaheajal tema juurde ja ütles, et te olete lubanud. Ütles ka, kes ta on. Selle peale andis Andres Tarand talle oma sekretäri kontaktid ja Laura korraldas selle reisi meile.

2016. GLOBE laagris Voorel koos USA suursaadikuga.

Laura tutvustas laagris mind saadikule. Saadik võttis oma telefoni ja ütles, et ta tahab meist pilti teha: ema ja tütar  – mõlemad tegelevad GLOBE-ga.

2018. Ülemaailmne GLOBE ekspeditsioon Iirimaal.

Sinna said kandideerida nii õpilased kui õpetajad. Mina kandideerisin, aga arvasin, et niikuinii ei saa. Sain. Vabalt oleksid ka meie õpilased võinud kandideerida, aga meie õpilastel ei olnud sellel aastal sobivat uurimistööd.  Kaasas oli 3 fantastilist õpilast, kelle saatjaks ma olin. (Roosi Ahas Tartu Katoliku Koolist, Kerstin Rätt Kääpa koolist, Uku Andreas Reigo Tartu Miina Härma Gümnaasiumist), Imbi Henno Haridusministeeriumist ning GLOBE Eesti koordinaator Laura Altin.

Sellel ülemaailmsel üritusel oli osalejaid rohkem kui 40 riigist. Oli väga vahva, toimusid ettekanded, ekspeditsioonid ja kultuuriõhtud.  Aga jõudsime järeldusele, et Eestis on asjad väga hästi ja maailm peab meilt hoopis õppima, mitte niivõrd meie maailmalt. Seda ütles USA GLOBE koordinaator meile, kui Laura küsis, mida me peaksime õppima. Kui ta pärast käis meil Jõulumäel laagris, ütles, et oleme õigel teel. Jätkake.

2018. Imbi Henno pilt Iirimaalt.

GLOBE laagris oli palju töötube. Ma ei registreerinud ennast kusagile töötoa juhiks, sest ma ei ole inglise keelt kunagi õppinud. Läksin lihtsalt Imbi Hennoga töötuppa kaasa, et vaadata, mis nad teevad,  ja vajadusel aidata. Mingil hetkel Imbi lahkus kusagile mujale. Siis äkki jäin üksi väga innukate teadmisjanuliste erinevast rahvusest nägudega, kes vaatasid mulle otsa ja ootasid, et ma neid juhendama hakkaksin. Mul ei jäänud muud üle, kui seda teha. Ütlesin sissejuhatuseks neile ära, et ma inglise keelt  ei oska, aga ma tean, mida tuleb teha. Saingi hakkama.

2009. Minu sünnipäev Korful.

Mu tudengist tütar tegi mulle sünnipäevakingiks reisi Korfu saarele. Kuna mina olevat tema lapsepõlves rääkinud Gerald Durrelli raamatust „Minu pere ja muud loomad“. Võtsime siis raamatu kaasa ja hakkasime otsima neid kohti. Leidsime üles üsna mitmed Durrelli kohad. Kõikidele teistele eestlastele, keda kohtasime, ütlesime, et tuleb otsida raamatuga seotud kohti. Ühes reisibüroos pidas Laura sealsele noormehele loengu teemal, kes oli Durrell. Noormees ei olnud sellest raamatust kuulnudki. Pani endale kirja, et kui eestlased või inglased tulevad, siis nemad võivad selliste asjade vastu huvi tunda.

2014. Minu sünnipäev Maltal.

Mu tütar kinkis mulle sünnipäevaks reisi Maltale, sest ma olevat rääkinud, kui äge riik on Malta. Oli selline hästi turvaline ja mõnus reis. Reisi lõpus enne lennukile minekut nägime toredat silti ja soovisime teha pildi.

2007. Minu koht. Igal inimesel peab olema oma salakoht.

Koht, kus pean igal aastal ära käima. See on üks rabalaugas Valgamaal. Sinna ma iga inimest ei vii, ainult kõige lähedasemaid. Seal ma käin murakal, jõhvikal või päris niisama.  Kusjuures ma ei ole sellel aastal veel sinna jõudnud. Pean nüüd sügisel minema. Ükskord sattusin seal sügisese põdrajahi piiramisrõngasse. Otsustasin, et lähen jahimeeste eest ära. Kui ma oma tund aega olin jahimeeste eest ära läinud, siis hakkasin hoopis jahimeeste poole minema ja nii sain rabast välja.