Kertu Kore seiklused kodumaal ja võõrsil

Ingeliina KORE

Ingeliina Kore vestles oma õega, kes on lõpetanud meie gümnaasiumi, õppinud loomaarstiks ja hetkel elab Saksamaal.

Kertu Kore on Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi vilistlane. Kooliajal juba olid ta suureks lemmikuks loomad sealt ta ka suundus edasi selle poole õppima. Peale Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi lõpetamist läks ta õppima Tartu Maaülikooli. Nüüdseks elab ta (või nagu talle meeldib öelda, et ta on turist) Saksamaal ja kasvatab väikest poega ning elab kaasa oma käsipallurist elukaaslasele. Lisaks kui ta käib vahel Eestis meeldib talle rääkida lugusi Saksamaalt. Siin on siis üks lugu mida talle meeldis rääkida. Kuna tema elukaaslane on Saksamaal oma elukohas päris kuulus, siis ega Kertugi tähelepanust väga kõrvale  jää. Kui Kertu käib lapsega Saksamaal turul, siis vahepeal müüjad omavahel saavad kokku ja sosistavad, et näe ta on see kuulsa käsipalluri elukaaslane ja Kertu on kogunud endale head ja meeldivat tähelepanu.

Kertu, Ingeliina ja väike Karlis Parika rabas. Foto: erakogu

Millega sa praegu tegeled/mis erialaga töö osas?
Praegu olen lapsehooldupuhkusel ehk täiskohaga emme. Enne seda töötasin Männimäe loomakliinikus loomaarsti abilisena.

Mida läksid sa õppima peale gümnaasiumit?
Läksin õppima Eesti Maaülikooli põllumajandussaaduste tootmise loomakasvatuse eriala.

Kus sa teadsid et sa tahad just seda õppima minna?
Teadsin, et soovin midagi seoses loomadega õppida. Kõik muud erialad tundusid liiga kaudsed. Suur plaan oli kunagi veterinaariat õppima minna, aga kuna selle jaoks oli eksameid puudu, siis valisin kooliks Eesti Maaülikooli (kus Eestis saab veterinaariat õppida) ja mõtlesin, et teen järgmisel aastal gümnaasiumi eksameid juurde ja saan siis äkki sisseastumiseksamid ka veterinaariasse ette võtta. Aga elu tegi oma korrektuurid ja lõpetasin ikkagi loomakasvatuse bakalaureuse ja ülikoolielu siiani jätkunud ei ole.

Miks sa valisid selle eriala?
Eelmine vastus selgitab vast, miks ja kuidas eriala valik toimus.

Mida sa peale ülikooli tegema hakkasid?
Peale ülikooli oli natuke mõttepaus. Ülikooli ajal töötatud suved ja praktikad andsid mulle teadmise, et suurlooma kasvatuses saan hakkama, aga mu füüsiline võimekus ei ole tõenäoliselt pikas perspektiivis selline, et saan seda tööd teha. Sead, hobused ja veised on omajagu suured ja nendega majandamisel tundsin end veidi ebakindlalt mingitel hetkedel. Endal ei olnud ka sellist ettevõtlikust, et maale kolida ja oma asja ajama hakata ning ei olnud silmapiiril ka alternatiivset tööpakkumist nt väiksemate loomadega. Lisaks oli soov Viljandis kanda kinnitada. Ja kuidagi jäin mõtlema, et mis siis nüüd. Siis läbi töötukassa erinevaid variante kaaludes, otsustasin Viljandi kodutute loomade varjupaika vabatahtlikuna tööle minna. Ja see oli, ma arvan, mu elu kõige parem valik. Majanduslikus mõttes mitte, aga sealt sain suuna kätte, mida ma tegelikult teha armastan ja mis mind kannustab ning innustab.

Räägi mõni eredaim mälestus ülikoolist?
See paneb mõtlema, kellele mis ere on. Tore kursus oli, eriala mitmekülgsus oli minu jaoks väga huvitav. Erinevad väljasõidud meenuvad vast esimesena. Tartus tudeng olla on ikka tore. Võib olla eredaim ja lahedaim käik oli lüpsmispraktikal käik. Saabusime hommikutundidel sinna otse Tartu ööelu keskelt. Aga tööpäev oli igas mõttes asjalik, meiki maha ei jõudnud võtta, aga piim sai eeskujulikult lüpstud ja isegi kinni jäänud vasikas kursusekaaslasega välja tõmmatud. Väsimusest polnud juttugi, olime mõlemad lauda elust nii vaimustuses.

Miks just see ülikool?
Sellele ka juba vastasin. Suur plaan veterinaariat õppima minna viis Maaülikooli radadele. Valitud eriala oli algselt alternatiiv, millest sai lõplik valik.

Kas sa teadsid väiksest saati et sa saad loomaarstiks?
Ei teadnud. Pole end nii võimekaks julgenud pidada, et loomaarstina hakkama saada. Tean, et loomad ja nendega seonduv mind paelub, aga erialaselt võimalusi nendega tegeleda on ju palju.

Miks töökohana just Männimäe loomakliinik?
Seal töötamine oli pärast ülikooli lõppu minu jaoks unelmate töö. Algselt sain sealt vastuse, et tööd pakkuda ei ole. Siis läksingi varjupaika toimetama. Sealt läks kuidagi sujuvalt, et varjupaiga tööpraktika lõpuks tekkis kliinikusse vaba koht, mida mulle pakuti. Pole nii närvis enne töövestlusele minekut kunagi olnud. Lisaks polnud mul abilise tööst õrna aimugi, kliiniku tööst üldse. Ja sain sellest juba esimesel tööpäeval aru ka, ikka väga kaua läks aega, et natukenegi pädevaks saada. Kõik mis olin õppinud ja mida tööna oma elus teinud, ei sarnanenud sellele tööle, kaudselt midagi teadsin, aga alguses olin ikka nagu panniga pähe saanud. Eks tööandja andis seda ka mõista, et kui ikka ei tule välja, siis tuleb mul edasi liikuda. Aga tasapisi ja hambad ristis ikkagi sain hakkama.

Mida sa hindad kõige rohkem oma töökoha juures?
Kõige rohkem hindan oma kolleege. Kliiniku inimeste võimekus on midagi teiselt planeedilt. Töö ise on nii mitmepalgeline- ühel hetkel nõustad kliente, teisel hetkel teed operatsiooni ettevalmistusi. Kokku jooksmist lubada ei saa, kõik peab toimima nagu kellavärk. Emotsioonid kõiguvad päeva jooksul äärmusest äärmusesse. Raske töö, samas ülilahe ja annab nii palju tagasi.

Kuidas sa hindaksid seda kuidas sul peale gümnaasiumit läinud on?
Tööd on tehtud ja vaeva nähtud, aga ma olen olnud õnnega koos, et saan tegeleda asjadega, mida armastan ja et mu elus on inimesed, kes toovad päikese välja ka kõige halvemal päeval. Ootan põnevusega, mis elu veel toob ja samal ajal olen uutele väljakutsetele avatud. Olen õnnelik ja seetõttu julgen öelda, et mul läheb väga hästi.

Kui palju sa siiani suhtled Männimäe loomakliiniku töötajatega?
Peaaegu igapäevaselt, minu jaoks mu teine pere (või kolmas, või neljas). Helistame ja kirjutame ja oleme pidevas suhtlemises osalt tööalaselt, aga praegu peamiselt muudel teemadel.

Kas lapse kõrvalt on olnud ka sellist tunnet, et sa ei saa enam vastu panna tahaks nii väga tööle minna?
Ikka väga-väga, aga samal ajal ei taha ka. Ema rõõmud on olla kogu aeg pooleks tõmmatud igas suunas. Aga beebi on veel nii pisike, et olen rõõmuga veel tema päralt, küll jõuab töötada veel ja veel!

Kas sul on rääkida mõni eredaim mälestus töö juurest?
Oh, neid on nii palju. Iga päeva lõpus sai mu elukaaslane nagu unejutu eest jälle igasugu päevaseid juhtumisi kuulda. Suur osa ei ole ka võib-olla avaldamiseks sobilikud. Praegu kiiruga mõeldes meenub ühe suure dogilaadse koera lugu, kes ülevaatuse ajal otsustas kogu kabineti täis kakada. Ja no seda ikka pritsis igale poole. Arst seisis lihtsalt käed laiali üleni kõigega koos ja ütles omanikule, et koeral ei pidanud ju kõht lahti olema. Tulime sealt kabinetist mõlemad selg ees välja, koristada ma ei suutnudki, õnneks töökaaslane aitas välja.

Kus tuli mõte minna elama Saksamaale?
Otseselt ma veel ei ela siin. Käime lapsega issi juures. Kuna mu elukaaslane otsustas elus kannapöörde teha ja proovida käsipallurina karjääri teha ja pakkumine tuli Saksamaa klubisse, siis seetõttu oleme hetkel siin. Selline korraldus on peamiselt lapse tõttu sedamoodi, et pere saaks koos olla. Eelmisel mänguaastal oli baas Solingenis, sel aastal Varelis, Althjürdenis.

Kas Saksamaal on uuritud selle kohta, et äkki sa läheks sinna kuskile tööle?
Otseselt ei ole ja ei ole otsinud ka veel. Naudin veel beebiaega. Eks kolimise tõttu ei ole olnud mõtet ka otsida nö ette ära. Lähitulevik näitab, mis järgmine mänguaasta toob ja sellest lähtuvalt pean hakkama ka enda toimetamisi planeerima.

Millal on plaan tagasi Eestisse kolida kui üldse on?
Ikka tagasi, aga tõesti ei tea millal ühes kohas jälle elama hakkame. Praegu poolitame end perekondlikult kahe riigi vahel.

Mis on su lemmik asi Saksamaa juures?
Väga palju vaba aja sisustamise võimalusi, ilus loodus ja samas ka ilusad linnad. Suht pealiskaudsed vastused, sest ega ma ei oska nii tohutult lemmikuid välja mõelda. Väikesed asja ja väikesed rõõmud, mis teevad olemise ja elu toredaks ka siinpool.

Miks tahaksid tagasi Eestisse kolida?
Kodu, kallis kodu ja oma inimesed. Kõike muud saab asendada, aga oma inimesi asendada on raske kui mitte võimatu.

Mis on sinu meelest kõige suurem vahe Eesti ja Saksamaa vahel?
Asjaajamine. Eestis pole vaja paberiga joosta ühte ja teise kohta, omada kodus suurt asjaajamiste mappi, kus on see tohutu pakk paberit hoiustada. Ja asjaajamiste kiirus ka siis muidugi on sellega seotud. Kõik on viivisega ja tehakse ka rahulikult, sest aega peab olema. Kui kaks nädalat on aega vastata, siis me vastataksegi 14-ndal päeval. Telefoni ja meili teel on raske toimetada, kohale minemine toob tõenäoliselt alles tulemuse ja vastused. Ja ka vaba aja veetmine äkki. Et normaalne on hommikusööki mitme pere peale koos süüa või minna kohvikusse jutustama. Väljas käiakse väga-väga palju, lisaks väljas söömisele ka kinos, teatris, spordiüritustel. Ja spordi vaatamine ja fännamine, sellest rääkimine ja kogu aeg õhus hoidmine on auasi, mitte ainult entusiastide pärusmaa. Käiakse palju vaatamas, kogu perega ja seetõttu on see ka jututeemaks igapäevaselt rohkem.

 

2017. aastal reklaamklippide tarbeks operatsiooniriietes nalja tegemine kliinikus. Foto: erakogu
2014. aastal ülikooli väljasõit Kehtna Mõisa OÜ Ülejõe piimafarmis. Pildil koos Maris Konnoga. Foto: erakogu
Ülikooli vahepeal vaba aja veetmise viis erialasel moel. Pildid koos Maris Konnoga. Hobused Zharuk ja Carmelia. Foto: erakogu

 

 

 

Männimäe loomakliiniku 25 sünnipäeva tähistamine. Pildil kliiniku rajaja Riina Jõgila ja veterinaari Merilin Niiniga. Foto: erakogu

 

Männimäe loomakliiniku 25 sünnipäeva tähistamine koos kogu kliiniku kollektiiviga. Foto: erakogu
2019. november Zetel Markt -il koos perega poeg Ragnari sünnipäeva tähistamas. Foto: erakogu