Eha Kukk: Ma ütlesin tolleaegsele direktorile, et sooviksin ikka matemaatika õpetajana töötada

Anne AASAMETS

“Ma ei teadnud varem Kilingi-Nõmmest suurt midagi.  Aga Kilingi-Nõmme tuli mulle meelde veel televiisoris näidatud koolisaadetest, kus tehti palju igasuguseid viktoriine ja Kilingi-Nõmme õpilased võitsid alatasa”, ütles Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi õpetaja Eha Kukk.

Minu ema Maria ja isa Nikolai.

Kodukoht on mul Kagu-Eestis, Meremäe vallas, Veretina külas. Peres oli mul lisaks emale ja isale minust 5 aastat vanem vend Lembit ja 3 aastat vanem õde Lea. Vanaema elas kõrvalmajas. Mul on oma lapsepõlvest väga helged mälestused. Küla oli suur ja seal oli väga palju peresid ja palju lapsi. Meil oli ääretult lõbus. Ema ja isa töötasid koos farmis, lüpsid lehmi, käsitsi. Vanemad olid väga töökad, lisaks riigitööle oli meil ka oma majapidamine: lehmad, lambad, sead, kanad. Kui kodust ära linna läksin, siis olin väga imestunud, et maainimesed ostavad poest piima. Sellel ajal tehti kõik kodudes käsitsi, sest poest ei olnud midagi saada. Mul on meeles, et kui siga tapeti, siis keetis ema seepi.

Veretina Algkool, kuhu ma 1961. a läksin, oli kahekorruseline talumaja, 2 õpetajat ja 4 klassi. Liitklassidena 1. ja 3. ning 2. ja 4. klass. Elektrit ei olnud, kuivkäimla oli hoovi peal. Mul oli 2 km kooli minna. Koolis käis palju lapsi, sest küla elas. Meil oli koolis ka toitlustamine – koolitädi tõi hommikuti poest suured rosinasaiad, mis lõigati neljaks, ja teed keedeti ka sinna juurde. Praegu on selle koolimaja ära ostnud Lenna Kuurma oma suvilaks.

Veretina koolis käisin 3 aastat. 1964 sai valmis Obinitsa Põhikool ja meie kool pandi kinni. Lapsi, kes meie külast uude kooli läksid, oli palju. Kogunesime hommikuti lauda juurde, kus meid võttis peale veoauto, mis meid Obinitsa kooli juurde viis. Me laulsime terve tee. Sellel ajal olid hästi populaarsed „Horoskoobi“ laulud („Horoskoop” oli Eesti Televisiooni saatesari aastatel 1968–1973).

Ma olen selle üle palju mõelnud, et neid lapsi, kes lähevad ühest koolist mujale kooli, ei võeta omaks. Ka meil oli oma kamp, ja kuna meid oli palju, siis hakkasime domineerima. Kuni lõpuni. Meie ise ei võtnud ka teisi omaks, sest meid oli rohkem.

Nõo Keskkooli lõpupilt 1972. Klassijuhataja kõrval vasakul pool seisab kehalise kasvatuse õpetaja.

Obinitsas lõpetasin 8. klassi. Tuli mõelda tuleviku peale, kuhu keskkooli edasi õppima minna. Kas Petserisse, sest mu kodukoht oli 200 meetrit Vene piirist, või Meremäele, aga sina oli väga vilets liiklus.

Naabrinaine ütles emale, et Nõos on keskkool, kus on reaalained, ja seal on internaat. 1969 astusingi Nõo Keskkooli. Sain füüsikaklassi, kuna matemaatikaklass oli täis. Meie klassijuhataja oli Peipsi venelane ja rääkis halvasti eesti keelt. Klassis oli ainult kolm tüdrukut.

Nõos saime kõiki kolme ainet: matemaatikat, füüsikat ja keemiat  üsna põhjalikult. Keemia meeldis mulle ka.

Nõo Keskkooli lõpuaktusel koos vend Lembituga.

Minu vend läks pärast põhikooli lõpetamist Petserisse õppima ja ta venestus täielikult, võttis sealt naise ja eesti keelt rääkis aktsendiga. Tal on kaksikud pojad. Poiste ema tõi nad küll Obinitsa lasteaeda, et nad õpiksid eesti keelt, aga sellest ei saanud asja ja nad ei oskagi eesti keelt.

1978. sügis. Minu esimene klass.

See Kilingi-Nõmme sattumine on pikem lugu.

Ma ei ole kunagi tahtnud õpetajaks saada, vaid soovisin minna õigusteadust õppima. Selleks oli vaja juunis sooritada 4 sisseastumiseksamit.  Sain ajaloo sisseastumiseksami kolme ning see ei võimaldanud soovitud eriala õppima minna. Emal oli asja Meremäe Külanõukokku, seal küsiti, mis mina edasi tegema plaanin hakata, ning öeldi, et neil oleks Meremäe Keskkoolis väga vaja keemia-füüsika õpetajat. Läksin siis aastaks Meremäe Keskkooli tööle. Õpetasin samal ajal seal ka õhtukoolis. Meil oli  koolis palju noori õpetajaid ja väga tore seltskond. Noortele õpetajatele anti kooli poolt ka palju lisakohustusi ja suvel olin Valgemetsa pioneerilaagris kasvataja. Ilmselt see kallutaski minu soovi minna õpetajaks õppima ja sügisel astusin Tartu Riiklikku Ülikooli matemaatikat õppima. Õppisin 5 aastat ülikoolis ja viimasel õppimise aastal tulin Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi tööle.

Miks just Kilingi-Nõmme? Selles on süüdi minu sugulased. Minu vanaema õemees Peeter Tamm oli preester. Aga kirikutegelasi hakati taga kiusama. Aastal 1946 pääses ta napilt küüditamisest. Minu vanaema ja vanaisa varjasid nende peret. Preestri naine suri  ja et peret mahalaskmisest päästa, põgenes ta koos oma kolme lapsega Pärnumaale, Tahkuranda. 1948–1958 oli ta Tahkurannas preester, ka Surjus. Kui ma hiljem Surju inimestega rääkisin, siis nad mäletasid veel teda. 1958 läks ta tagasi Pihkva lähedale kirikusse preestriks, kus 71-aastaselt ka suri. Lapsed jäid Pärnumaale. Tema tütar oli Audrus velsker, me suhtlesime tihedalt ja kui ma ülikooli lõpetasin, siis ta kutsus mind Pärnumaale tööle. Ma ei teadnud varem Kilingi-Nõmmest suurt midagi. Kui Pärnusse sugulastele külla sõitsin, siis jäi see koht bussiga läbi sõites väga sümpaatsena meelde. Teadsin, et Kilingi-Nõmme lähedal oli Eestis väga kuulus Tihemetsa Sovhoostehnikum ning Kilingi-Nõmme Näidismetsamajand. Aga Kilingi-Nõmme tuli mulle meelde veel televiisoris näidatud koolisaadetest, kus tehti palju igasuguseid viktoriine ja Kilingi-Nõmme õpilased võitsid alatasa.

Meie ajal oli tööle suunamine, kus ei olnud eriti koole valida, sest otsiti just väikestesse koolidesse õpetajaid. Üheks kohaks suunamisel oli ka Võru Gümnaasium, kuhu ma minna ei tahtnud. Minu sugulane käis Pärnu Haridusosakonnas Peeter Oravalt küsimas, kas neil ei oleks mõnda matemaatikaõpetaja kohta Pärnumaal – ta pakkus, et on küll, Kilingi-Nõmme. 10. novembril 1977 tulin kooli hoopis keemia õpetajaks, olin siis viimast aastat ülikoolis. Meie ajal läksid paljud viimasel ülikooliaastal juba koolidesse tööle. Kevadel küsis minult tolleaegne direktor Asta Teder, kas ma olen nõus keemiat edasi õpetama või nad otsivad uue keemiaõpetaja. Ma ütlesin, et sooviksin ikka matemaatika õpetajana töötada, seda enam, et Inge oli just meie koolis keemiaõpetaja kohta vaatamas käinud. Matemaatikaõpetajad olid sellel ajal Helmi Tamm, Maie Nõmm ja Evi Krimm. Evi oli ääretult sõbralik, mulle väga suureks toeks ja abiks.

Sain oma esimese klassi. Inge sai minult selle klassi siis, kui ma dekreeti läksin. Lapsevanemad olid äärmiselt toredad, sõbralikud ja abivalmid. Nii hästi võeti klassijuhataja omaks, et see oli haruldane. Siin olid ka mõned väänikud poisid. Nendega seoses meenubki, et meid aeti sovhoosi põllule kartuleid võtma, õudselt vihma sadas ja mina surusin neid ikka tööle. Poistel sai hing täis ja nad läksid põllult ise ära. Minul tõsine mure, kas lapsed ikka said koju ja mis ma nendega järgmisel päeval teen, sest nad ei allunud mulle. Järgmisel päeval nägin, et poisid hoidsid hästi kõrvale, käisid mööda seinaääri ja ootasid, mida mina ütlen. Kuna igal sügisel tuli teha matk „Tere, sügis!“, siis ütlesin, et nüüd on meil see matk tehtud ja vormistage matkana ära. Nii sain oma esimese konflikti lahendatud.

1994. Meie kooli traditsiooniline üritus – abiturientideks pühitsemine. Tegime selle jaoks näidendi „Mis meist saab 10 aasta pärast“. Igaüks sai ameti. Mina olin kirikuõpetaja. (XXXXVII lend, 1995)

Olime Urvega paralleelklasside juhatajad. Kuna koolis oli korvpall kõrgel tasemel, siis otsustas direktor  õpilased jagada kaheks nii, et ühest tekiks spordiklass. Asi oli juhtkonna poolt natuke läbi mõtlemata. Direktor ütles, et kes spordiklassi tuleb, saab tasuta lõunasöögi. Need lapsed, kelle vanemad sellel koosolekul ei olnud, jäid teise klassi. Kuna klassikollektiiv paisati segi, oli esialgu klassidel omavahelist hõõrumist, kuid see muutus kiiresti ja lõpuks polnudki klassidel  vahet – olime üksmeelne kollektiiv – ääretult tore ja asjalik seltskond.

2005. Minu viimane lend (LX, 2008). Pildil on nad 10. klassis.

Mul on olnud neli klassi, mille klassijuhatajaks olen olnud. Mul on olnud ka väga kurbi momente. Nende lendude jooksul on mul olnud kolme õpilase matused: Veiko, Riina, Mareli. Kriisiabi oli sellel ajal praktiliselt olematu. Pidin ise leinaga toime tulema ja ka klassi leinas aitama.

2004. Klassiekskursioon Leningradi sisaldas ka Peterhofi külastamist.

Vanasti käidi 9. klassi lõpus ekskursioonil Leningradis (praeguse nimega Peterburi) ja 10. klassis Mihhailovskojes.

Kui võimalus avanes, siis käisime klassiga Rootsi kruiisil. Pildil Stockholmis vahtkonna vahetust vaatamas.
Kolmepäevasel klassiekskursioonil Saaremaal. Ööbisime Mustjala kämpingus. Pildil Kaali järv.
Kilingi-Nõmme õpetajate reis Norra. Meid kutsuti külla Drammenis asuvasse kooli ja ööbisime Danvik Folkehøgskoles (Norra loomingulise meedia rahvakool). Veel külastasime väga kuulsat Vigelandi parki ja Holmenkolleni suusahüppemäge, kus toimusid just võistlused.
1998. Brežnev, Hruštšov, Stalin, Lenin – pilt Praha vahakujude muuseumist. Käisin reisil Prahas. Ääretult ilus linn.
1983 ja 1986 – minu laste sünniaastad. Minu lapsed Kaare ja Kaimar.
Kaare lõpetas Tartu Ülikooli matemaatikateaduskonna ja töötab Tartu Variku Koolis matemaatikaõpetajana. Kaimar lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli teedeehituse eriala ja töötab Maanteeameti juhtivspetsialistina.
2000 kolisin oma koju. Enne elasin Kooli tänaval kahetoalises korteris.
Koos oma esimese lapselapsega.
Minu tütar Kaare koos oma tütre Ehaliga. Koduaeda on mõlema lapselapse sünni puhul istutatud pihlakas.
1992 ema haual koos venna, isa ja õega.
19. augusti paasapäeval Obinitsas. See on setude suur kirikupüha. Siis tulevad kõik sugulased üle Eesti kokku. Kalmistul kaetakse lähedaste haudadel lauad. Väga oluline on toidu pakkumine, jutlemine, kalmistul jalutamine, sugulastega kohtumine ja kirikus küünalde süütamine lahkunute mälestuseks.
Piltidel minu hobid: orhideed ja koerad.

Mul on taks Vedru. Kõiki, kes majast mööduvad, saadab ta haukumisega.

Kaarele on kogu aeg loomad meeldinud. Ta võttis endale taksikoera. Siis Kaare abiellus ja läks Tallinnasse elama. Kesklinnas elades sai koer pidevast autode ja trammi mürinast psühhotrauma. Maale tulles tundis koer end turvaliselt, klappis hästi minu enda koera Roxiga, keeldus edaspidi autosse minemast ja peitis end toas voodi alla. Nii koer minu juurde jäigi.