Bussi peale ma ei tule mingil juhul

Anne AASAMETS

19. septembril, peale tundide lõppemist ootasin koos 15 õpilasega bussi, mida juhtis Koit Ollino.

Õpilased olid üsna üllatunud mind bussis nähes ja kahtlustan, et seekordne kojusõit oli tavapärasest vaiksem. Sõitsin koolibussiga kaasa terve tiiru. Kui kõik õpilased olid bussist maha läinud, oli Koidul aega ka minuga vestelda.

Kaua Sa koolibussidega sõitnud oled?

26. augustist 1996. Kõigepealt seisid koolibussid Harri Vaikmaa juures. Seal olime 2 aastat. Siis viis Tarmo Kulu meid Tihemetsa Kommunaali alla. Seal olime niikaua, kuni kommunaalid kokku läksid.

Sul on ikka tohutu pikk staaž koolibussijuhina?

Jah, on küll. Ega ma tegelikult tahtnudki bussi peale tulla. Ma olin majandis (toimetus: Kilingi-Nõmme Näidismetsamajand) ju 35 aastat autojuht ja sõitsin ainult pikki otsi. Mõtlesin, et bussi peale ma ei tule mingil juhul. Aga Astrid Schults oli see, kes ütles, tule sõida mul üks päev ära, sest tal ei olnud selleks päevaks bussijuhti. Ütlesin, et ühe päeva võin ju sul ära sõita. Muidugi, siis ütles Vaikmaa Harri, et ei lähe sa kuskile. Mul ei olnud siis tegelikult bussijuhi lubasidki. Tegin need bussijuhi load ja nii jäingi sellele tööle.

Mida Sina ütled, kas need lapsed on muutunud, kes koolibussiga sõidavad?

Ikka muutunud.

Mille poole pealt. Kas nad käivad vähem jala?

Muidugi, jala käivad nad vähem ja nagu targemad on ka, kui varem olid. Võtame need telefonid. Nad võtavad kõike lennult. Vahel ise ka mõnda asja siin ei tea, kohe tulevad appi ja näitavad.

Kas lapsed suhtuvad koolibussijuhti sõbralikult ja ei tõsta bussi ratastelt maha?

Ei, ei tõsta. Mõned asjad toimuvad küll hooti. Muidugi tekivad siis sellised asjad, et … Huvitaval kombel sellel aastal sihvkasid ei olnud. Muidu on igal aastal kooli alguses buss sihvkasid täis. Ja kevadel koolaasta lõpus, siis olid vahepeal need kiirnuudlid. Aga selle kooliaasta lõpus ei olnud.

Sa tead kõiki lapsi, kes koolibussiga sõidavad?

Enam-vähem tean kõiki. Kooliaasta alguses, kui tulevad uued lapsed, siis neid veel nimepidi ei tea. Varem sõitsin Jäärja ringi, aga siit otsa sõidan alles teist aastat.

Sa oled ju meie koolis õppinud?

Ma õppisin Kilingi-Nõmme koolis 7 klassi.

Mäletan hetke, kui me Tõstamaal käisime ja Sa Ellit Terast nägid. Sa olid siis nagu esimese klassi poiss, tõmbasid korralikult kõhu sisse ja kummardasid peaaegu maani. Ütlesid, et minu direktor. Kas oli lugupidamine ja austus tema ees?

Oli küll. Hirm oli ka. Mul on meeles, et esimeses klassis, kui ma õpilaspileti ära kaotasin, siis aeti Elli juurde. Ootasin tema kabineti ukse taga ja ei julgenud koputada. Ei teadnud ka ju, kuidas peab. Õnneks tuli ta ise kabinetist välja. Läksime siis kabinetti, noomis läbi ja andis uue õpilaspileti. Aga ta oli väga tore õpetaja. Ega temaga mingisugust vaidlemist ei olnud. Aitas, kui ta sõrme vibutas, kohe oli kord majas, siis juba teadsid. Ja teine õpetaja oli Aita Priedenthal. Tema oli ka väga hea õpetaja.

Kas Sa alustasid punases koolimajas?

Ei alustanud. Mina õppisin I-IV  klassini selles Sambla tänava koolimajas, mis maha põles. V-VII  klass olid tollases vallamajas GIA baari taga. Kantsi tänava punases koolimajas oli siis VIII-XI klass.

Kes oli Sinu esimene õpetaja?

Esimene õpetaja oli Elfriide Järvesoo, Silvi Roseni ema. Ta õpetas meid I-III klassini. Siis ta halvati ära. Edasi oli OidramV klassis oli Linda Mäenurm ja siis oli Aino Pärdijaak. Õpetajaid oli palju.

Miks sa koolist ära läksid?

Plaanisin ikka VIII klassi edasi õppima minna, aga läksin Juku Taltsiga tülli. Siis tulin lihtsalt koolist ära ja läksin tööle.

Edasi olin ma Maranal tööl, sealt saadeti sõjakomissariaadi autokooli ja teenisin 3 aastat vene kroonut Leningradis. Sõidutasin Volgaga staabiülem, kindralleitnant Kotovit. 1967. aastal sain sõjaväest lahti.

Kust on Sinu juured pärit?

Ema oli pärit Narvast ja isa kodukoht oli Kurgoja järve lähedal. Ema pere elas varem Kiviõlis ja tuli sõja eest ära Voltveti jaama juurde Vanamõisa, isa venna juurde. Vanemad said hiljem korteri linna. Ema oli haiglas sanitar ja isa oli sides tööl. Mina olen Kilingi-Nõmme linna poiss, sündinud 1945. aastal Raba tänava kahekorruselises valges majas, seal oli siis haigla.

Mida ütled praeguse liikluse kohta?

Hullumaja. No. Ma ei tea, mis lahti on. Arutu kihutamine ja sõidu ajal telefoniga toimetamine. Ka need inimesed räägivad sõidu ajal telefoniga, kes teistele peaksid olema eeskujuks.

Tegime sõidu ajal vahepeatuse, et bussist pilti teha. Tavapäraselt on Koit roolis ja bussist koos juhiga tal pilte ei ole. Foto: Anne Aasamets

Sõidu lõppedes küsisin Koidult, kas koolibussis on tavapäraselt nii meeldivailt vaikne ja rahulik. Koit muheles ja ütles, et mõnikord on küll.