Sel ööl, kui põles Kilingi-Nõmme klubi

Maarit JUHKAMSOO

Paar nädalat peale klubi põlengut ühel vihmasel aprillikuu õhtul kogunesid Kilingi-Nõmme noored pered kokku ühise peretuttava Tõnis Toodu koju.

See äsja renoveeritud kodu asub Pärnu tänaval, Kilingi-Nõmme klubi vastas. Toanurgas mängib tasakesi televiisor, lapsed mängivad oma mänge, täiskasvanud vestlevad. Ka meie  emaga ühinesime seltskonnaga, et meenutada seda saatuslikku ööd, kui toimus Kilingi-Nõmme klubi põleng. Vestlusest võtsid osa asjaosalised Tõnis Toodu, minu vennad – kutselised päästjad Rait ja Mait Juhkamsoo, kes tol saatuslikul ööl vabatahtlikena põlengule appi ruttasid ning kutseline päästja Marek Künnap. Mina esitasin küsimusi ja lindistasin vestlust. Kuuldu kirjasõnadesse seadmine osutus minu jaoks natuke raskeks, seda aitas teha ema, Heli Juhkamsoo.

Pilt asjaosalistega. Vasakult: Marek Künnap, Rait Juhkamsoo, Mait Juhkamsoo ja Tõnis Toodu. Foto: Kerli Karv

 

Tõnis! Tänu Sinule sai põleng varakult avastatud. Klubi põleng oleks võinud palju kurvemalt lõppeda, seetõttu on Saarde valla inimestel põhjust Sulle tänulik olla. Olid üleval varaste hommikutundideni, millega Sa tegelesid?

Olin kaua üleval, kuna õppisin ja seda seoses töökoha vahetusega, kus tuleb end kurssi viia uute teadmistega. Kui kell hakkas 2 saama, mõtlesin, et aitab, lähen ära magama, kuid enne teki alla pugemist läksin korraks õue pead tuulutama ja värsket õhku hingama. Kohe välja astudes nägin oma hoovist, et klubiga ei ole kõik hästi. Olin ebameeldivalt üllatunud. Täitsin kohe oma kodanikukohust, läksin tuppa, võtsin oma telefoni ja valisin numbri 112. Teatasin nähtust ka naisele.

Kas siis varem toast ei olnud midagi kuulda ega näha?

Ei, ei olnud. Ka õues olles mingit heli ei olnud, oli vaid intensiivne pragin ja suured leegid, tuli oli juba räästa alt väljas, katusel. Häirekeskusele helistasin kell 2.12. Kõne võttis aega umbes poolteist minutit. Teatasin juhtunust, häirekeskus küsis vastu: “Kas põleb ööklubi Gia?”. Pidin korduvalt täpsustama, et tules on Kilingi-Nõmme klubi, mis asub Pärnu ja Karja tänava risti vahetus läheduses. Klubi maja numbrit ma tõesti kohe peast ei teadnud. Kui minu naine Triinu kuulis, et kõne venib pikaks, võttis ta telefoni ja helistas samal ajal Maidi naisele lootuses, et ehk Mait on tööl ja nii saaksid kohalikud päästjad kiiremini õige info kätte. Mina samal ajal tegin häirekeskusele jätkuvalt selgeks, et leekides on siiski Kilingi-Nõmme klubi hoone, mis asub Pärnu tänaval. Sellistel hetkedel tundub ka üks minut pikk aeg. Kui kõne lõppes, läksin õue, et vajadusel suunata või infot jagada. Minu õnneks mõne minuti pärast oligi Pärnu tänaval klubi suunas liikumas vilkuritega Kilingi-Nõmme päästeauto.

Tõnis? Mis tundeid see ärev hetk Sinus tekitas?

Kui päästjad saabusid, tundsin, et minu kodanikuinitsiatiiv sai sellega täidetud, edasist asjade kulgu jäin mõneks ajaks oma koduhoovist jälgima. Algul oli küll päris ärev ja võigas tunne. Tuli levis kiiresti. Katusepleki alune soojusmaterjal ja puitraamistik põles, plekk-katus hõõgus. Peast lipsas läbi mõte, kas nüüd ongi selle klubiga kõik? Hinnanguliselt umbes 15 minuti pärast jõudis kohale Abja auto ja mõni minut hiljem jõudsid kohale ka autod Pärnust ja mujalt. Tegu oli suure põlenguga.  Tuleb tunnistada, et mehed tegid head tööd, et veel nii hästi läks.

Mait, Sina olid järgmine, kelleni info jõudis?

Jah! Mu elukaaslane Mari-Liis ajas mu üles ja ütles, et klubi põleb. Ma ei saanudki läbi une kohe aru, mis ta ütles, kuid vaatamata sellele olin minuti pärast riides. Kohe helistasin vend Raidile ja teatasin juhtunust. Ütlesin talle, et lähme ruttu, vaatame, äkki on abi vaja? Kui oma kodumaja varjust Aia tänavale jõudsin, tuli ärevus hinge ja samm kiirenes. Klubi juurest paistis suur tulelont ja katus oli leekides. Kui kohale jõudsin, siis Kilingi-Nõmme päästjatel põhikustutusliin juba töötas. Kuid tule levik kulges kasvavas tempos. Kohe jõudis kohale ka Rait, haarasime päästeautost tagavarapäästeriided, riietusime ja asusime kiiruga linna ühisveevärgist toiteliini paigaldama,  et põhiautol vesi otsa ei saaks. Kui hakkasid teised päästeautod saabuma, siis andsime tegevus üle, kuna sel ööl olime siiski vaid vabatahtlikud abilised. Lõpuks oli kohal 29 päästjat.

Mis tunded Sinul  seda vaatepilti nähes tekkisid?

Selles hetkes polnud aega tundeid tunda. Tahtsin reaalselt midagi ära teha, et saaks selles olukorras abiks olla ja midagi päästa, kui päästa annab. Tagant järele öeldes polnud see kindlasti meeldiv tunne.

Rait, kuidas põlenguinfo Sinuni jõudis ja mida Sa seejärel tegid?

Mulle helistas Mait. Riietusin kiirelt. Saatsin kohe sõnumi Marekile. Kui väljusin oma Pärnu tänava kodust, sõitis minust mööda vilkuritega Kilingi-Nõmme päästeauto. Esimese kahe minuti jooksul levis info sama kiirelt kui tuli Kilingi-Nõmme klubis. Klubi suunas liikudes panin peas ritta tegevuskava, esimene mõte oli see: kuidas Kilingi-Nõmme põhiautole vesi tagada? Kui kohale jõudsime, paigaldasime Maidiga toiteliini linna ühisveevärgist ja mina jäin pumba juurde. Üsna varsti hakkasid saabuma lisajõud, siis me andsime tegevus üle ja taandusime. Kuid olime siiski olemas, juhendamist vajasid sündmuskohale saabuvad lisajõud, et kuhu on parem auto panna ja abistasime muudes taustategevustes.

Marek, kuidas info Sinuni jõudis?

Hommikul ärkasin, lugesin Raidi sõnumit. Avasin interneti ja sain aru, mis on juhtunud? Kahjuks oli mu telefon jäänud jope taskusse, öösel ma sõnumit ei kuulnud. Kindlasti oleksin koos teistega vabatahtlikuna kustutustöödele appi rutanud.

Päästetööde hulka kuulus ka klubi katuse maha lammutamine. Seekord tegid seda teised, valves olnud mehed? Kas see on raske tegevus?

Koos hingamisaparaatidega täisvarustus kaalub umbes 25-30 kg. Selle koormusega jõuab sedasorti lammutustöid teha kõige rohkem 1- 1, 5 h järjest. Seejärel tuleks ikka 20 -30 min. puhata. Jah, see on ikka üksjagu kurnav töö. Ka klubi katusel, tulepiiril ei saanud hakkama ilma täisvaruseta. Klubi põlengul tegid seda ohtlikku ja vastusrikast tööd Kilingi-Nõmme, Pärnu, Häädemeeste, Abja-Paluoja kutselised ja Tali ja Mõisaküla vabatahtlikud päästjad.

Kui tuli oli lokaliseeritud ehk kontrolli all, helistas Rait emale. Kell oli siis 4. 38. Kui ema ütles telefoni „Misasja“, siis keset ööd mõjus see üks sõna väga hirmutavalt? Jõudsin vaid mõelda … mis küll juhtunud on? Kui ema rääkis juhtunust ja teatas, et läheb vaatama, ei suutnud ka mina enam rahulikult magama jääda. Oli väga vaikne öö. Klubile lähenedes hakkas esmalt silma siniste vilkurite kuma. Minu isa ja vennad on päästjad, seetõttu ma ei karda päästeautosid ega siniseid vilkureid. Tean, et need autod on kohal siis, kui abi on vaja ning autodes on sõbralikud mehed, kes tahavad ja oskavad aidata. Tulekahju suurusest saingi aimu siniste vilkurite järgi ja neid oli sel ööl ümber klubi väga palju. Kui meie klubi juurde jõudsime, siis nägin päästjaid täis tossavat klubi katust ja siin–seal väiksemaid tulesähvakaid. Selles ärevas hetkes üllatas mind kõige rohkem see, kui rahulikult Kilingi-Nõmme linn magas.

Põlengupildid sellest hetkest, kui meie kohale jõudsime. Fotod: Heli Juhkamsoo

Wikipeedia andmetel ehitati Kilingi-Nõmme klubihoone 1971. a ja  teenindab kogu piirkonna elanikke siiani. Minul on klubiga oma suhe. Esimest korda laulsin klubi laval kaheaastaselt ja alles kümmekond päeva enne põlengut esinesin siinsamas vabaajakeskuse kümnendal sünnipäeval. See õnnetus tegi mind väga kurvaks.

Artikli autor Maarit Juhkamsoo 6-aastaselt. Päästeameti tööga on Maaritil varasest lapsepõlvest oma suhe. Pilt. Riho Juhkamsoo